Fermat’ teoreemist ja Thomasinast. Seks ja kirjandus ka.

Üle päris pika aja sain ergutava elamuse osaliseks. Ühe hetke ekspromtotsus läbi joogatunnist loobumise kahjutunde viis mind teatrisse. Klassikaline draama. Ma ütleks, et päris teater. Ja see tükk – “Arkaadia” Vanemuise heas suures majas – oli tõesti päris teater. Tihe ja mõtte- ning tasanditerohke tekst ja inspiratsioon edasiseks. See, et selle tükist alguse saanud mõttesuunad ja tunded veel ikka minus ringi käivad, on just kõige parem. Kõige rohkem meeldis mulle Thomasina. See lapselikkus, kirglikkus ja matemaatiline geniaalsus. Ning loomulikult oli kõige taga, kõige kohal ja läbi kõige ainult üks kõikidest asjadest kõige tähtsam – armastus. Ja traagika ning kurbus, mis ka minu meelest alati armastusega kaasas käib. Ei tea, miks peab küll see olema nii paratamatu. Ja see matemaatiliste mõttekäikude tavatus ja mõnusa mõttepingutusega täidetud mäng. Kõik on matemaatika. Nagu kõik on ka armastus. Tundub, et on vastuolu, kuid pole ju.

Järgmisel päeval lugesin ka erinevaid arvustusi etenduse kohta. Enne etendust ei tee seda kunagi. Avastasin küll ütlemisi, mida ise ei märganud. See, et liiga selgelt ei olnud välja toodud suhtepaare ja armastussidemeid, vaid päris palju jäi ettekujutuse ning tunnetuse teha, see just mulle meeldiski. Mida aeg edasi seda enam olen õppinud hindama väljaütlemata sõnade jõudu. Ja järjest enam kardan väljaöeldud sõnade mõju ning mitmetimõistetavust ning lõplikkust.

arkaadia6

 

Armas hea tark Thomasina. Jäi palju sul tegemata ja ütlemata. Jätsid paljut endast maailma.

 

Advertisements

Keegi on Leo

Mind on saatnud üks plaat ja laulud seal nüüd juba üle kahe aasta. See on Maarja “Kuldne põld”. Ja esimene laul sealt, mis alati läbi südame läheb. Kuulan ja naudin. Tuntud laul. Aga sedasi meeldib kuidagi eriti. Ja alati olen seal kuulnud sõnu: Keegi on Leo. Ja see toob alati naeratuse suule ja sisse. See eristub üldisest tõsimeelsest meeleolust. Aga see on nii lõpmata armas ja puudutab. Täna otsisin netist päris sõnad välja ning seda seal ei olnud. Ikkagi üllatusin. Aga ilmselt minule jääb see just nii.

…  kuigi tean, et ei iial lõpe piin
     petan vahel siiski iseend

     vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust
     vikerkaar – tõusmas puust  ….

Sihti oma päevadesse leida pole just kerge. Just sihti. Tulevikku. Iga päeva hetkega võib veel hakkama saada. Teed ja toimetad. Aga kui mõtled, et mis ja kuidas edasi, siis jookseb mõte kinni.

Aga viimased möödunud päevad on toonud toredaid hetki. Jäävad: keskmise poja armas hommikuunine õnnesoov, väike armas kingitus Mehelt, paljude kolleegide ja sõprade meelespidamine ja igati õnnestunud isa juubel. Ikka väga annavad juurde laste rõõm ja vanemate õnnetunne oma laste üle. Las see jääda. See võib ka olla sihiks. Parima oleks kui selle sisse ainult ennast ei kaotaks. Armastan ennast praegu, ka oma vigadega ja tahtmistega teha teisiti. Arusaamatu on ainult, et kuidas ma ikkagi olen sattunud sellisesse ellu. Ja mis edasi.

Suure lapse kingitud lill rõõmustab meelt ja südant:IMG_1126