Kuidas tuli pimedus mu tuppa

Öö on täis äraolemist. Kuskil kaugel ja sügaval. Paksu kardina taga ja eemal. Nii juba mitmes. Hommik tuleb toibumisena. Võtab kaua aega, et tagasi tulla. Ning tunne jääb veel terveks päevaks.

Miski oleks nagu muutumas. Miski minu sees. Veel on asi peidus. Veel ei saa ma segajatest läbi  vaadata. Aga tean, et õige pea jõuan lagendikule. Ja siis ma näen.

Lõikavkülm kargus. Särav. Tardunud. Igal pool. Külmus imbub kehasse. See on omamoodi hea. Omamoodi kinnitus elusolemisele. Samas on selles hirmu. Sõna otseses mõttes külmad hirmu käed pigistavad mind igalt poolt. Oleks nagu kallistus. Samas oleks nagu kinnisurumine või seotus.

Tundub tõesti, et põhiline on hirm. Külm. Sügav. Halvav. Hetkes elamise pahupool. Tundub nii. Sest hetkes elamine võiks eelkõige olla avardav, vabastav, soe. Ei ole. Või pole ma ikkagi hetkesse jõudnud.

Mingid märgid on igal pool. Katked loetust. Sõnad kuuldust. Pilgud. Puudutused. Miski peab minuni jõudma. Miski ongi juba jõudnud. Miskist ei ole ma lihtsalt veel aru saanud.

Ja teine asi on lubadused. See aasta algusega koos tulnud surve. Mul on oma nägemus, mul on oma lubadused. Ma pean ometi midagi ära tegema. Mikromeetri haavalgi edasiliikumiseks. Sinna, kus ootan mina ise, sinna, kus on õnnelikolek, on armastus. Ainuke asi, et hirm halvab. Ja ei oska päriselt kahetsuseta hetkes olla. Kuskilt piilub ikkagi mingi maadligi hõljuv kahetsus või kahtlus. Kas see, mida teen on ikka kõige õigem. Ma suudan ju paremat. Ma suudan. Või pean?

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Jõulujärgselt

Seekord siis sedamoodi.

Jõuluootuseset või erilisest tundest ei olnud mul juba enne mingitki märki. See kohaloleku teema ja üks päev korraga, on endiselt põhiline. Ja tasakaalu hoidmine-leidmine. Aga oli kingituste pakkimine. Ja selle paberikrabina sees on alati ka väike eriline hõng. See ettevalmistus ja kinkimise hea tunne.

Oli valge päikeseline päev. Autoga maale sõita oli peaaegu imeliselt tore. Õhus oli vaikus ja hinges ka. Sest veel hetk tagasi toodi kogu tegelik olukord mulle koju kätte. Piltlikult. See kohtumine selle teise naisega jõululaupäeval, oli raske mulle ning kangesti tundus ka, et Mehele. Sest ta oli laiali ning jällegi segaduses. Ei ole ikkagi nii kerge. Õhtul tuli liigne piirideta viinajoomine. Sõna otseses mõttes kakerdamine, ebaadekvaatsus, inetu purjus inimese olek. Lapsed vaatasid. Oli arusaamatus õhus. Sedasi polnud veel kunagi olnud. Mina pidin lihtsalt ka vaatama ning kaotama võimaluse tunda ennast natukenegi hoituna ja hoolituna sellel imelisel jõuluõhtul. Kingitust isegi ei vaadatud, ja ka midagi muud ilusat ei jäänud sellest. Ka moepärast viisakused jäid ära.

Oli üksimagamine jahedusest õhkuvas räämas korteris. Uni ei tulnud ja läks kohe jälle ära. Valu ei olnud. Oli lihtsalt tühjus. Ja mingi eriline ükskõiksus. Nagu tundetus. See jätkub veel edasi. Aga õnneks ei ole valu. Ja kuskil sees koguneb tugevamaks punktiks või keraks teadmine, et miskit ei ole enam teha. Minu tee läheb edasi. Kindlalt omal moel. Ja inetusi ei taha. Tahaks headust ja armastust tunda enda sees ja olla ikka ja jälle selles avatud hetkes. Tahaks tunda rõõmu lastest ja ilust. Ja ilu luua ja tunda. Ja aastat lõpetada. Ja otsi kokku tõmmata. Ja plaane teha. Ja unistusi tunda.

See kõik on olemas. Elu elamine. Elu tundmine. Elu tunnetamine.

Mõni teema on hetkel luku taga. Näiteks uued (mees)tuttavad. On mingi kartus tekkinud. Ja midagi on veel luku taga. Neid lukus sahtleid võib olla päris mitu.

Midagi teemakohast pildina ka:

jõulud

Olemise rõõm

Rõõmust on asi ikka veel kaugel. Rohkem klapiks vist “Olemise talumatu kergus”, sest suhteliselt talumatu on küll. Olemine on. Kergus on see, kuhu poole püüelda.

Olen kirjutanud 2 üsna rasket kirja sellel nädalal. Ühe Mehele ja teise Tema Teisele Naisele. Tean, et viimase kirjutamine ei olnud kindlasti kõige mõistlikum asi maailmas. Aga ma ikkagi klammerdusin selle mõtte külge. Nädal aega seedisin, lugesin ja kirjutasin. Ja ei loobunud mõttest. Täna siis saatsin ära. Ma ei tea kui paljud naised kirjutavad oma mehe teisele naisele kirju. Ilmselt ikka tehakse midagi. See segane ja keeruline aeg, kus mõlemad on olemas – naine, laste ema ja naine, uus armastus – ning kus mõlemad uksed on veel lahti, ilmselt tekitabki ebamõistlikke tegevusi. Mina sain midagi endast välja. Kergem ei saanud. Liiga palju olen kinni jäänud sellesse olukorda. Viimane piir, kus enam rohkem ei taha kanda, paistab. Suht kõrini on küll kõigest. Sellest kannatamisest.

Tahtsin tegelikult kirjutada mingis üldisemas, enesevälisest teemast. Näiteks tätoveeringutest. Nüüd võiksin sellest ju kirjutada lähedasemalt, erilisemalt. Kogemus on endal olemas. Väga avardav kogemus. Julgustükk. Paha tüdruku tegu. Minus on ilmselt see ikkagi peidus, ei ole saanud päriselt läbi elada.

Oodates järjekordselt salongis oma pildi täiendamist jäi näppu ajakirjast see pilt – ahvatlev, ilus, heas mõttes hull:

IMG_1162

Võib olla selles võikski peituda olemise rõõm.

Keegi on Leo

Mind on saatnud üks plaat ja laulud seal nüüd juba üle kahe aasta. See on Maarja “Kuldne põld”. Ja esimene laul sealt, mis alati läbi südame läheb. Kuulan ja naudin. Tuntud laul. Aga sedasi meeldib kuidagi eriti. Ja alati olen seal kuulnud sõnu: Keegi on Leo. Ja see toob alati naeratuse suule ja sisse. See eristub üldisest tõsimeelsest meeleolust. Aga see on nii lõpmata armas ja puudutab. Täna otsisin netist päris sõnad välja ning seda seal ei olnud. Ikkagi üllatusin. Aga ilmselt minule jääb see just nii.

…  kuigi tean, et ei iial lõpe piin
     petan vahel siiski iseend

     vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust
     vikerkaar – tõusmas puust  ….

Sihti oma päevadesse leida pole just kerge. Just sihti. Tulevikku. Iga päeva hetkega võib veel hakkama saada. Teed ja toimetad. Aga kui mõtled, et mis ja kuidas edasi, siis jookseb mõte kinni.

Aga viimased möödunud päevad on toonud toredaid hetki. Jäävad: keskmise poja armas hommikuunine õnnesoov, väike armas kingitus Mehelt, paljude kolleegide ja sõprade meelespidamine ja igati õnnestunud isa juubel. Ikka väga annavad juurde laste rõõm ja vanemate õnnetunne oma laste üle. Las see jääda. See võib ka olla sihiks. Parima oleks kui selle sisse ainult ennast ei kaotaks. Armastan ennast praegu, ka oma vigadega ja tahtmistega teha teisiti. Arusaamatu on ainult, et kuidas ma ikkagi olen sattunud sellisesse ellu. Ja mis edasi.

Suure lapse kingitud lill rõõmustab meelt ja südant:IMG_1126

Langemine

Olles jälle tagasi kodus tunnen, et mingi osa minust on jäänud kuskile vahepeale. Mingile vahealale, kus kehtivad teised seaduspärasused ja liikumised. Natuke minust on veel kaugel. Seekord olin hästi ära – ei mõelnudki mahajääjatest ega ka tulevatest. Samas kerkis mingi sein selle seisundi vahele, mis oli enne. See armastuse seisund. Ja selle vahel, mis on nüüd. Ja ma ei oska leida väravat. Tahaks jälle tunda kõike seda, mis oli. Sellist õrnust ja hoolimist ja jagamise meeletust. Aga on kuidagi külm, liiga selge ja hoolimatus. Ja selles seina taga seismises ütlesin Mehel asju, mida ei oleks tahtnud öelda ning mida ei oleks mingil juhul öelnud, kui oleksin olnud eelnevas ruumis ja teisel pool seina. Siis ei oleks ma isegi kõige suuremas meeltesegaduses seda teinud. Nüüd tuli see loomulikuna. Ja sain endale kõik, mis sellise uue olekuga kaasnes. Eemaldumise. Endassetõmbumise. Segaduse. Ja mis põhiline – lootusetuse. Kui ma uuesti teed või ava ei leia teisele poole, siis jääbki nii. Selle mehega ei ole mul siis mingit võimalust. Lihtsalt ei ole enam võimalust seda kõike tunda ning läbi selle ka midagi muuta. Olen kurb. Olen ikka veel vahepeal. Ei oska olla. Ja armastus peidab ennast. Ja ma ei otsi. Hoian roosat kivi peos ja sõnun ja saadan soove, kuid ei kuule ise ega jõua need ka kuhugi.

IMG_0127

Ära vaata tagasi

pilt

Valgus pimestab ja lummab…

Sattus täna kätte raamat luuletustega – Janek Mäggi “Ood rõõmule”. Täitsa sobis ja mingis suhtes isegi köitis.

…tagasivaatamisvaatuses
oleme kinni saatuses
soolasambaks sambumises
seljataha ambumises

oodates aega kuni vaid
saab õuepääl hoomata humalaid
väikseid armsaid ja rumalaid
millest võib päästa uni vaid

vahel võib rääkida minevikust
õudsast ja kalgist pinevikust
tagasivaatepeeglisse heit
pilk on kui ribadeks rebldund kleit…

Eriti meeldis see rebldund kleit. Tekkis mingi visuaalne pilt kohe.

Muidu olen ikka selles faasis, kus hoian ja toidan oma armastust. Sest endiselt tundub, et ainus pääsetee on hoida alles armastust.

Isegi meeldib see mõte praegu, et oma eluga elan nüüd väljaspool tavapärasust. Teadlikult ja võib-olla isegi rahulolevalt. Muidu ollakse lihtsalt armukesed. Ja see ei tundu tegelikult kellelegi liiga imelik või võõristav. Nüüd olen mina nagu armuke. Oma laste isale ja elukaaslasele. Ja see mõte isegi meeldib mulle. Armastan ja ootan. On isegi mingi igatsus ja elevus. Ainult seda ma juba tean oma eelnevast elukogemusest, et armukeseks olemise lõpp ei ole kunagi õnnelik. Või?Äkki siiski seekord saan teisiti. Eks see asi veel seedub mu sees. Igatahes viimane nädal armsamaga oli lummav. Eriti viimane öö ja hommik. Mida veel elult tahta.

Ärkasin hommikul selgest ja ülisügavast unest. Õnneks ei maganud sisse. Nii sügaval tundusin olevat. Meelde jäi läbiselge tunne – pakkisin muudkui asju, et mida kaasa võtta. Terve tuba ja kapid ja riiulid olid täis mingeid koduseid ja harjunud ja nagu ka armsaid asju. Kaasa sain võtta vähe. Ja kohati olin hädas otsustamisega, et mida võtta ja mida jätta… Aga mineku tunne oli väga kindel. Ja siis ärkasin voodisse…