Kurbus kummaline tunne

Kurbus kummaline tunne. See lause kuidagi eriti on minuga. Ühe raamatu pealkiri. Lisaks sellele, et on sealt salasõnaks seatuna ka  seetõttu kogu aeg näppude liigutamise kaudu meeles hoitud.

Täna hommik on olnud just selline kurvatooniline. Just niisamuti, et on kummaline tunne. Kurbus. Eile sain sõbraga saunas juttu räägitud, lihtsalt jagada mõtteid. Jutt käis armastusest, olemisest, sellest mis on tähtis. Armastus mõistena oli mõttes, kuna lugesin natuke algust raamatust, mis on puhtalt sellest kirjutatud. Kümned inimesed jagavad oma teadmisi sellest. Just teadmisi. Vähemalt nii tundus.

Meeles on see armastus ka ühe telefonikõne tõttu. Helistas üks mees ja ilma eriliselt keerutamata või ilma pika sissejuhatamiseta ütles, et armastab mind. Armastab nii, et ei saa midagi muud teha. Ma olen nii ilus. Tahab mind suudelda. Kuidagi imelik, sõnulseletamatu ja ka raputav kogemus. Ei, see ei ole lihtsalt ühe segase mehe suvaline vaimuvälgatus. Me tundsime kunagi teineteist. Võib ju küll öelda, et kunagi. Kui me ei ole enam pea kolmkümmend aastat suhelnud. Ei saa ju öelda, et me ikka tunneme. Mina ei ole ju enam see, kes kunagi olin ja ma tahaks mõelda, et ka tema ei ole päris see, kes kunagi oli. Selline otsene armastusega lajatamine pani meenutama. Samas tõrjusin endast mingite väljamõeldud mõtete arenedatahtmist. Üritasin võtta seda lihtsalt kui ühte väga imelikku kõnet. Siis ühel päeval helistas ta jälle. Sama jutt. Nüüd suutsin vaadata tausta ja tema seisundit. Ilmselt ei olnud see päris reaalne või tavaline või kaine. Aga ikkagi. Tahaksin öelda, et mis mõttes!?! Sa tuled ja ütled otse ja selgelt, et armastad mind! Ja mida peaksin mina sellega peale hakkama? Ja, ja – ei peagi ju alati midagi. Aga siiski, need väljaöeldud sõnad ja see, kuidas need hakkavad omaette elu elama. Ja see, et mis siis on armastus. Kuskil mu sees elab ju nii suur igatsus. Ikka veel. Elab igatsus armastuse järele. Ja siis tuleb keegi lihtsalt ja ütleb, et armastab mind. Kui palju on sulle keegi öelnud elu jooksul, et armastab sind? Minule mitte eriti. Mõned korrad. Mõned inimesed. Ja siit edasi mõeldes – kuivõrd erinevalt võime me ikka aru saada, mis on armastus. Mis on armastus? Kuuleme üht ja tegelikult on võib-olla kõik hoopis teisiti.

Minu praegustes päevades on kurbust rohkem, kui rõõmu ja helget tulevikkuvaatamist. Ja siis, ütleb keegi, et armastab mind. Ja teine saadab sõnumeid punaste südametega ja samade imeliste sõnadega. Ja kumbki ei tea vist tegelikult, mis sellega peale hakata. Üks ei tea. Teine ei julge, oska ega suuda. Ja mina vaatan ja kuulan ja mõtlen, kui kummaline kõik see maailm on.

IMG_2153

Kurbus või lootus või rõõm või loobumine….

Hingega rändamise sees

Päike andis täna kogu maailmale imeliselt roosa ja madala kuma. See suund, kust valgus tuli oli isegi üllatav. Veel on selgelt meeles, et päike paistab ju taevast, ülevalt. Nüüd oli tema paistmine kuidagi peidusolevalt madalalt. Ja värv oli sumedalt ja hingepugevalt punaroosa. Hing sai seda valgust täis. Õigemini see valgus ja see tunne oli seal ilmselt ennegi kuidagi rahutult võbelev olnud. Ja nüüd toimis see kurva päikese valgus päästikuna. Pisarapiiripealsena. Südantpigistavana. See pigistav ja valutav tunne on ikka veel minuga. Kuidas saab see ometi võimalik olla, et mind selline igatsus täidab. Olen ääreni, üleääreni täis igatsust. See teeb kõik mu sees nii avaraks ja samas pigistab kõik minus valusalt kokku. On see igatsus armastuses? Ilmselt seda ka. Aga siin oleks nagu palju-palju enamat, kui lihtsalt armastus. Või kas saab öelda üldse kunagi ja mingil juhul, et ah see on lihtsalt armastus? Armastus ei ole lihtsalt. See ei ole ühe objekti armastus, see on kõige ja kõigi armastus. See on minus ja samas ei ole ka või õigemini ma ei saa temaga kokku, ei leia teda. Muidu ei oleks ju valusahistavat igatsust.

Eilsel kohtumisel terapeudiga käisin rändamas. Mulle nii meeldib see rändamine. Ma tõesti ei tea, kas mulle sellisel viisil antakse vastuseid või näidatakse teeradu, mida mööda edasi minna. Vahel tundub, et ma saan sedasi kõik ja vahel, et mitte eriti. Nüüd sain veel ka igatsusele suurust juurde. See rännak ning see enda sügav jagamine. Tänases valguses sai see nii selgeks. Need silmad on minuga. See vaade. Kuidas saab nii olla, et silmad mind nii mõjutavad. Kuidas saab nii olla, et ma nendesse kinni jään. Tundub, et olen jäänud. See roosakuldne tunne mu sees on igatahes sarnane kunagi kogetule, sarnae millelegi, mida ma olen tundnud ning mida seetõttu natuke ka kardan. See tõstab mind taevastesse kõrgustesse. Ma ei pea ju sinna midagi rasket külge mõtlema? Ei tahagi ju seda raskust. Kõik saab mingil ainuomasel viisil hästi korda. Usun.

snow capped mountains under the cloudy skies

Värv on ja igatsus on…     – Photo by Stephan Seeber on Pexels.com

Oks sai murtud

Olin käinud kordi ja päevi sellest oksast või õigemini turritavast juurikast üle. Iga kord mäest alla joostes oli hirm seljas, et komistan ja lendan ninali. Ikka kohmakalt käed-jalad laiali, mõni sinikas külge ja alandus ligi. Olin kordi ja päevi mõelnud, et võtan kodust lõikamise tangid ja lõikan ära. Ning see oli ikka jäänud tegemata. Ja tänasel hommikul läksin lihtsalt ja murdsin selle ära. Olin hämmastunud, kui lihtsalt sain raske asja lahendatud. Siiamaani hoian seda imestuse ja üllatuse tunnet. Lihtsalt läksin ja murdsin ära, mõtelge!

IMG_1360

Tihedalt tunnetatud vabadus

Kui niisama lihtsalt saaks kõiki eluprobleeme lahendada. Võib-olla tegelikult saabki. On vaja õiget hetke, piiratud mõtlemisest loobumise vabadust ja tegutsemist. Ja julgust. Aga eelkõige vabadust.

Viimasest kohtumisest oma terapeudiga meenus, kuidas ta aitas mul üles leida ning minusse tuua minu parema mina. Õigemini kuidas ma astusin sammhaaval oma parema mina tunde sisse. Teglikult tegin täpsustuse kohe järgmisel korral. Küsimus ei ole, et mul on parem mina või et ma kaotan ennast sellest paremast minast kaugemale. Küsimus on, et ma oleksin selles heas tugevas parema mina tundes. Astusin endasse, et tunda ennast paremini. Nägin enda ees säravamat, sinisemat, helendavamat mina. Ja astusin sellesse. Sellesse heasse tundesse. Ja see tunne viis selleni, et lihtsalt läksin ja murdsin selle oksa. Nüüd pean järgmise oksa murdma. See oli ju nii lihtne.

 

Veel Itaalia südames ja meeles

Käin kolmapäeva õhtuti ühes väga armsas kõrgete lagedega ja avarate tubadega väikeses majas Veski tänavas. Soe ja avav. Kodune ja inspireeriv. Viimasel korral külastas meie olemist ka üks väikese Näuga sisenev kass-olevus. Algul tundus, et olen sattunud mingisse teise maailma, et mitte öelda muinasjutumaailma. Nüüd on tunne, et kõik on väga õige. On sama maailm nagu ikka ja ei ole ka.

Veel enne kui Itaaliasse ja Sempronianosse lendasin ning jõudsin, anti kirjutamiseks ette üks pilt vihmamärjast kitsast vanalinna tänavast. Natuke nukker ja tühi. Hästi kivine. Kõrgusesse pürgivad majaseinad. Kaugemal tänavalõpul mõned inimesed. Ja ei saa öeldagi, mida tundsin, kui kohal olin ja esimesse linna jõudsin. Kohvrid näpu otsas sisenesin keskaegsest kiviväravast. Ja ees nägin samasugust tänavat. Nagu sama pilt sellest kolmapäeva õhtust oli minu ette toodud.

IMG_7031

Kivid on vahele surutud linnas

Ja siis sellel ettemääratuse võlu kogeda antud korral kirjutasin nii:


Jälle üksi. Jülle ühel üksikul tänaval. Ei tea juba mitmendal. Ei tea juba palju neid üksikuid tänavaid ja üksiolemisi on olnud.

Kas peatuks ja istuks? See kohvik oma kutsuvate tänavakividel laudadega tundub ju üsna hea paik. Hea paik, et jätkata seda üksiolemise tuttavat olekut. Kõik lauad on ka tühjad, kedagi ei ole kasvõi pilgule vaadata. Et lihtsalt minna sellesse teise elu sisse minemise mängu. Istuks ja vaataks ühte üksikut kaasistujat ning kujutleks, milline on tema õhtu ja hommik. Kas ta ärkab suurte kõrgete akendega helevalges toas ja mõnusa pikaldase toimetamisega jõuab sellel hilisel tunnil alles oma lemmikkohvikusse. Või ärkab ta madalalesuruvas meeletult mõttetuid asju täis ruumis, naabrid kõrval käratsemas, kaasa tülpinult üle huuleotsa järjekordset etteheidet poetamas. Ja siis tuleb tal lõpuks ometi õhtu ja tuleb võimalus põgeneda ühte romantilise hõnguga vana linna tänavale, kus viimaks saab olla üksi.

Siiski tundub, et see vaikus ja inimesteta olek on mööduv. Natuke nagu kujutletav. Juba on õrnalt kuulda kaugelt lähnevaid samme ning sõnakõminat. Võimalik, et see siiski möödub. Tahan ja ei taha seda.

Istun siiski siia vähe vihmajahedale toolile. Enne võtan seest leti juurest ühe kuuma ning lõhnava kohvi. Või võtaks veini? On seltsim. See on nii huvitav, et vein pakub rohkem seltsi kui kohv. Mõte hakkab hoogsamalt rändama, jõuab kõrgemale ja kaugemale.

Ei, seekord võtan kohvi. On turvalisem. Võtan selle hetke olemiseks. Mulle nii meeldib see tänavaüksindus. Olgu pealegi, et seda üksindaolekut on vahel liigagi palju. Aga ikka ja jälle sõidan kusagile veel ja veel, et kogeda ikka ja sedasama võõra tänava võõrast üksinduse tunnet.

Kohvi on hea. Igakord see nii ei ole. Ja nüüd jõudis tänavalõpule loojuva päikese kaduvaks määratud valgus. Veel enne, kui päris pimedaks läheb. Siis tuleb jälle mul minna. Ja uusi kohti leida, kus üksi olla. Või ükskord mitte? 


 

 

Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Visandades ennast

Jägnev tekst oli mingis mõttes suunatud kellegile, samas ikkagi endale ja mõndede asjade endast väljasaamine.

See oleks nagu sõnade ja mõtetega visandamine, nagu kerge paberi puudutus pintsliga või veel parem pliiatsiga. Mõned jooned on sellised kergemad ja mõned üsna ainult aimatavad ja mõned joonistuvad tugevamalt välja. Mõni tundub minule tugevam ja torkab kuidagi rohkem silma või südamesse. Mõni hoopis teine sulle. Need sõnad ja mõtted, mis minul on ei pruugi päris sellistes värvides ja rõhutustes nagu nad mõeldud olid paberile jõuda, veel vähem sinuni.

*Olen kodus ja sina ka. Ikka tunnen ja mõtegi liigub sinna, et millal siis jälle tuleb kõne või sõnum. Millal sa jällegi eemaldud, lähed ära, segaduses, kerge närvilisusega. Mis hetkel see toimub on teadmata. See võib tulla igal hetkel. See võimalus tulekuks on. See teadmine ja mõte saadab mind. On keegi teine sul. Ja igal juhul, ükskõik kuidas ma ka ei hoia ennast selle eest, see vajub mu peale, sõidab must üle. Hetkel, millal ma ei ole valmis, ei oota seda. See tuleb ikka…

*Sa tuled lähemale.  Ja mingi nähtamatuna tuntav tunne tuleb mu üle. Kui oled päris lähedal, kui võtad mind oma käte vahele, siis see tunne on täiesti minu üle. See on nii hea. Tahaks et see nii jääkski. See hoituse ja armastuse tunne. Siia tõmbaks kindlasti midagi punasega…

*Midagi väga mustaga. Laiemalt. Isegi kõige taustaks. Sa kahtlesid, kas meie poeg on sinu laps. See tunne on ilmselt su sees olnud kõik need 17 aastat?! Päris hirmutav. See, et sa ei ole uskunud mind. Miks küll? Mul ei ole kedagi teist olnud… See usalduse puudus. Nüüd veel. See, et saa usud minust, et ma niimoodi võiks sulle valetada. Üsna porivärvi tegelikult need jooned või pilved… Tuleb hajutada millegi  helgemaga.

*Minu usaldus sinu suhtes. Haakub ilmselt selle porivärvi pilvega. Ma ei ole saanud sust sellist kindlustunnet, mida oma sisemises ebakindluses ikka ja jälle olen vajanud. Teed ja hoiad nii palju asju enda teada ja see kindlustunne, mida siis rõhutatult välja tood – mida kõike oled teinud meie ja minu heaks – see on natuke pingutatud, ei ole minus tunnet, et sa tõesti oled seda oma südames tahtnud teha. Tegelikult oled tahtnud, kuid ikkagi oled pidanud ka. See sundseisu maik on juures. See on siiski midagi heledamat…

*Need üksikud hetked, mil oleme saanud  rääkida rahulikult kõigest. Mul on vähemalt jäänud südametunne, et sa oled rääkinud südamest. Viimati seal krossimäe nõlval. Peale viimast minupoolset meeleheitlikku pingutust, et kõik lõpetada. Ja tunnet, mis meid ikkagi teineteise poole tõmbas. Ja enne ka mõnel korral. Pisaratega. Miks see kõik on nii kurb? Ja nii hea on tunda seda hoolimise ja südame sideme tunnet meie vahel. See on ju see, mida oleme otsinud. Päike paistab. Me istume. Ja ütleme asju. Ei võta isiklikult. Kuulame teist. Ja oleme lõpmatult kurvad. Mismoodi see nii on…

*On joogatunni lõpetamise mantra. Sügavale pugev –  „Paistku Päike alati su peale, Ja arm sind kaitsku, hinge hele valgus sinu sees, sul näitab teed“. Kuude viisi on olnud esimene ja ainus mõte seda öeldes sinule. Olid kaugel või ka lähemal – laulan sulle – armastus sinu sees näitab sulle teed. Pisarad südames. Lootus. Kas jõudis see sinuni? Usun, et jõudis. Mingil moel. Tundsin seda palju hiljem…

*On õhtu. Argine. Köögis asjad ära. Kassisöök kõrgemale. Laps magama. On harjunud ja vajab minu rituaalset „head ööd“.  Me nagu eriti ei suhtlekski sinuga. Oleme küll samas ruumis. Ei silmavaatamist. Ei puudust. Või vahel väheke. Kõrvalistumine. Üle käe libistamine. Lähme magamistuppa. Voodisse. Ja see mis siis toimub on nagu teine dimensioon, teine maailm. Me oleme üks. Iga liigutus kõlab teises vastu, tuleb tagasi, just nii nagu kõige parem on. Ei ühtegi mõtet. On vaid voolamine… Müstika.

*Lähed jälle. Seisad uksel. Uks sulgub. Auto eemaldub. Tühjus ja tundetus sees. Ja kergendus. Mingis mõttes on sinu kodusolek koorem. See ebakindluse ja ebamäärasuse koorem. Kui ööd välja jätta.

*Uus kogemus – hirm! Sellel hommikul tundsin nii meeletut hirmu. Kõik oli hirmu täis. Värisedes, kiirustades tormasin koju. Silme ees sina liikumatult lamamas. Olid püsti. Ei olnud liikumatu. Õnneks. Aga olid eemalolev, nagu katki. Hirm ja ärevus ei võimaldanud olukorda hinnata. Olin nii löödud. Ei osanud enda hirmutundega, millel alust ei olnud, kuhugi minna ega midagi teha. Ja tegelikkult oli tunne õige. Ainult kujutluspilt olekust vale. Mul oligi põhjust hirmu tunda… Roheline värv. Eemaldumine.

*Ja nüüd oleme seisus, kus ei ole neid öid. Päevad on paremad. On hoolimine ja arvestamine. Koos on hea. Õhtul ja hommikul kallistus. Mõnikord väga eriline. Sügavalepugev. Tunnet tekitav.  Veel sammuke edasi ja siis oleks kõik jälle nii lähedane. Igatsen seda lähedust. Puudutused ei asenda lõpuni seda teineteisesse minemist ja teineteises tundmist. Ja andmise ja andumise suurt õnne. Aga muutumist on vaja. Osa minust ei taha kuidagi sellega nõustuda… Kõik pidi ju võimalik olema…

*Iga hetkega õpin midagi. Endast eriti. Sinust ka. See on huvitav, valus, kurb. Rõõmu ja õnne on vähem kui minu mõte tahaks. Hetked on siiski erinevad. See hetkes elamine. Vahest, harva, üksi teki alla pugedes, tahaks, et elu oleks laiem, avaram, et hetked ulatuksid kaugemale tulevikku, et oleks tulevik. Et ei oleks ainult üks päev korraga… et ei oleks üks inimene ainult, üksi. Kui olen niimoodi tundnud üks olemist sinuga.

Paber sai selleks korraks täis visandatud. Minu elu. Meie elu. Värvid, jooned. Looming.

Üksolemine

Üksolemine

 

Sa oled uskumatu

Sain täna kirja, mis algas “Sa oled uskumatu:)”. See, mida see lause minus käivitas, raputab mind veel praegugi. Ja üllatab. Mingi eriline sisemine plahvatus. Suur ruum minu sees läks kaheks, mõlemad pooled kihutasid eemale, ei tahtnud kuidagi minusse ära mahtuda. Üks osa oli maailma suurim rõõm, rõõm sellise positiivse sõnumi eest, rõõm sellest, mida ma väärt olen, ja ma olen nii palju väärt ja keegi teab seda, ma ei ole üksi. Ja teine pool oli maailma suurim valu, valu sellest negatiivsusest, valu sellest, et jällegi olen teinud midagi väga valesti, et ma olen hakkama saanud millegi tohutult halvaga ja see halb ongi minu olemus, et ma olengi üksi. Need kaks mõtet ja poolt vaheldusid mu sees ja ma nagu nägin seda kõrvalt. Ma läksin negatiivse poole sisse ja siis jälle positiivse ja olles negatiivsuses ei saanud ma uskuda, et see võiks olla tõsi ning olles positiivsuses, kahtlesin selles ja arvasin, et see on ikkagi negatiivne. See kuidas ma kõike vaatlesin ja tunnetasin, üllatas ja elavdas mind.

Lugesin seda lauset ikka uuesti ja uuesti. Kümneid kordi. Ja mingil tabamatul üheteistkümnendal korral sain aru, et oli kirjutatud “Sa oled uskmatu:)”…

Kõik oli mitte midagi.

IMG_0820

Ilu ja hirm