Kuidas tuli pimedus mu tuppa

Öö on täis äraolemist. Kuskil kaugel ja sügaval. Paksu kardina taga ja eemal. Nii juba mitmes. Hommik tuleb toibumisena. Võtab kaua aega, et tagasi tulla. Ning tunne jääb veel terveks päevaks.

Miski oleks nagu muutumas. Miski minu sees. Veel on asi peidus. Veel ei saa ma segajatest läbi  vaadata. Aga tean, et õige pea jõuan lagendikule. Ja siis ma näen.

Lõikavkülm kargus. Särav. Tardunud. Igal pool. Külmus imbub kehasse. See on omamoodi hea. Omamoodi kinnitus elusolemisele. Samas on selles hirmu. Sõna otseses mõttes külmad hirmu käed pigistavad mind igalt poolt. Oleks nagu kallistus. Samas oleks nagu kinnisurumine või seotus.

Tundub tõesti, et põhiline on hirm. Külm. Sügav. Halvav. Hetkes elamise pahupool. Tundub nii. Sest hetkes elamine võiks eelkõige olla avardav, vabastav, soe. Ei ole. Või pole ma ikkagi hetkesse jõudnud.

Mingid märgid on igal pool. Katked loetust. Sõnad kuuldust. Pilgud. Puudutused. Miski peab minuni jõudma. Miski ongi juba jõudnud. Miskist ei ole ma lihtsalt veel aru saanud.

Ja teine asi on lubadused. See aasta algusega koos tulnud surve. Mul on oma nägemus, mul on oma lubadused. Ma pean ometi midagi ära tegema. Mikromeetri haavalgi edasiliikumiseks. Sinna, kus ootan mina ise, sinna, kus on õnnelikolek, on armastus. Ainuke asi, et hirm halvab. Ja ei oska päriselt kahetsuseta hetkes olla. Kuskilt piilub ikkagi mingi maadligi hõljuv kahetsus või kahtlus. Kas see, mida teen on ikka kõige õigem. Ma suudan ju paremat. Ma suudan. Või pean?

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Keegi on Leo

Mind on saatnud üks plaat ja laulud seal nüüd juba üle kahe aasta. See on Maarja “Kuldne põld”. Ja esimene laul sealt, mis alati läbi südame läheb. Kuulan ja naudin. Tuntud laul. Aga sedasi meeldib kuidagi eriti. Ja alati olen seal kuulnud sõnu: Keegi on Leo. Ja see toob alati naeratuse suule ja sisse. See eristub üldisest tõsimeelsest meeleolust. Aga see on nii lõpmata armas ja puudutab. Täna otsisin netist päris sõnad välja ning seda seal ei olnud. Ikkagi üllatusin. Aga ilmselt minule jääb see just nii.

…  kuigi tean, et ei iial lõpe piin
     petan vahel siiski iseend

     vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust
     vikerkaar – tõusmas puust  ….

Sihti oma päevadesse leida pole just kerge. Just sihti. Tulevikku. Iga päeva hetkega võib veel hakkama saada. Teed ja toimetad. Aga kui mõtled, et mis ja kuidas edasi, siis jookseb mõte kinni.

Aga viimased möödunud päevad on toonud toredaid hetki. Jäävad: keskmise poja armas hommikuunine õnnesoov, väike armas kingitus Mehelt, paljude kolleegide ja sõprade meelespidamine ja igati õnnestunud isa juubel. Ikka väga annavad juurde laste rõõm ja vanemate õnnetunne oma laste üle. Las see jääda. See võib ka olla sihiks. Parima oleks kui selle sisse ainult ennast ei kaotaks. Armastan ennast praegu, ka oma vigadega ja tahtmistega teha teisiti. Arusaamatu on ainult, et kuidas ma ikkagi olen sattunud sellisesse ellu. Ja mis edasi.

Suure lapse kingitud lill rõõmustab meelt ja südant:IMG_1126

Langemine

Olles jälle tagasi kodus tunnen, et mingi osa minust on jäänud kuskile vahepeale. Mingile vahealale, kus kehtivad teised seaduspärasused ja liikumised. Natuke minust on veel kaugel. Seekord olin hästi ära – ei mõelnudki mahajääjatest ega ka tulevatest. Samas kerkis mingi sein selle seisundi vahele, mis oli enne. See armastuse seisund. Ja selle vahel, mis on nüüd. Ja ma ei oska leida väravat. Tahaks jälle tunda kõike seda, mis oli. Sellist õrnust ja hoolimist ja jagamise meeletust. Aga on kuidagi külm, liiga selge ja hoolimatus. Ja selles seina taga seismises ütlesin Mehel asju, mida ei oleks tahtnud öelda ning mida ei oleks mingil juhul öelnud, kui oleksin olnud eelnevas ruumis ja teisel pool seina. Siis ei oleks ma isegi kõige suuremas meeltesegaduses seda teinud. Nüüd tuli see loomulikuna. Ja sain endale kõik, mis sellise uue olekuga kaasnes. Eemaldumise. Endassetõmbumise. Segaduse. Ja mis põhiline – lootusetuse. Kui ma uuesti teed või ava ei leia teisele poole, siis jääbki nii. Selle mehega ei ole mul siis mingit võimalust. Lihtsalt ei ole enam võimalust seda kõike tunda ning läbi selle ka midagi muuta. Olen kurb. Olen ikka veel vahepeal. Ei oska olla. Ja armastus peidab ennast. Ja ma ei otsi. Hoian roosat kivi peos ja sõnun ja saadan soove, kuid ei kuule ise ega jõua need ka kuhugi.

IMG_0127

Ära vaata tagasi

pilt

Valgus pimestab ja lummab…

Sattus täna kätte raamat luuletustega – Janek Mäggi “Ood rõõmule”. Täitsa sobis ja mingis suhtes isegi köitis.

…tagasivaatamisvaatuses
oleme kinni saatuses
soolasambaks sambumises
seljataha ambumises

oodates aega kuni vaid
saab õuepääl hoomata humalaid
väikseid armsaid ja rumalaid
millest võib päästa uni vaid

vahel võib rääkida minevikust
õudsast ja kalgist pinevikust
tagasivaatepeeglisse heit
pilk on kui ribadeks rebldund kleit…

Eriti meeldis see rebldund kleit. Tekkis mingi visuaalne pilt kohe.

Muidu olen ikka selles faasis, kus hoian ja toidan oma armastust. Sest endiselt tundub, et ainus pääsetee on hoida alles armastust.

Isegi meeldib see mõte praegu, et oma eluga elan nüüd väljaspool tavapärasust. Teadlikult ja võib-olla isegi rahulolevalt. Muidu ollakse lihtsalt armukesed. Ja see ei tundu tegelikult kellelegi liiga imelik või võõristav. Nüüd olen mina nagu armuke. Oma laste isale ja elukaaslasele. Ja see mõte isegi meeldib mulle. Armastan ja ootan. On isegi mingi igatsus ja elevus. Ainult seda ma juba tean oma eelnevast elukogemusest, et armukeseks olemise lõpp ei ole kunagi õnnelik. Või?Äkki siiski seekord saan teisiti. Eks see asi veel seedub mu sees. Igatahes viimane nädal armsamaga oli lummav. Eriti viimane öö ja hommik. Mida veel elult tahta.

Ärkasin hommikul selgest ja ülisügavast unest. Õnneks ei maganud sisse. Nii sügaval tundusin olevat. Meelde jäi läbiselge tunne – pakkisin muudkui asju, et mida kaasa võtta. Terve tuba ja kapid ja riiulid olid täis mingeid koduseid ja harjunud ja nagu ka armsaid asju. Kaasa sain võtta vähe. Ja kohati olin hädas otsustamisega, et mida võtta ja mida jätta… Aga mineku tunne oli väga kindel. Ja siis ärkasin voodisse…

Olen su poole teel…

…Kaunis kauge veider planeet 581 C (581C)

See laul jäi tänasesse hommikusse kõlama. Unistusehõnguline. Igatsuslik. Ja samas nagu vähe naljakas see – 581 C.

pulsarplaneten

Eelmisel reedel oma vanematekodu poole sõites rääkis Tüdruk terve tee kõigest, mis pähe tuli. Taevas oli pontsakas banaanikollane müstiline kuu. Ja mõtted, mis tal peas olid lendasid piiramatult igale poole. Kuidas maa kosmoses ripub? Mille küljes? Üldse planeedid? Kui ma ära suren, siis järgmises elus sünnin ma juustuna? Ja terve see aeg jäi korduma: KÕIK ON VÕIMALIK. Issi ütles nii. Ja anna andeks, aga issi teab rohkem, ta on natuke targem kui sina. Mul oli tõsiselt kahju, et ei saanud seda kõike, mida ma kahe tunni jooksul kuulsin, salvestada. Nüüdseks on alles jäänud ainult helge tunne. Aga see kosmiline hõng ja maailmast arusaamise tung oli päriselt olemas. See oli nii imeline. Võin ainult väga tänulik olla, et mulle on antud see võimalus, olla nii lähedal ja koos selle imega. Tüdruk on väga eriline. Ja see tema side oma isaga.