Sa oled uskumatu

Sain täna kirja, mis algas “Sa oled uskumatu:)”. See, mida see lause minus käivitas, raputab mind veel praegugi. Ja üllatab. Mingi eriline sisemine plahvatus. Suur ruum minu sees läks kaheks, mõlemad pooled kihutasid eemale, ei tahtnud kuidagi minusse ära mahtuda. Üks osa oli maailma suurim rõõm, rõõm sellise positiivse sõnumi eest, rõõm sellest, mida ma väärt olen, ja ma olen nii palju väärt ja keegi teab seda, ma ei ole üksi. Ja teine pool oli maailma suurim valu, valu sellest negatiivsusest, valu sellest, et jällegi olen teinud midagi väga valesti, et ma olen hakkama saanud millegi tohutult halvaga ja see halb ongi minu olemus, et ma olengi üksi. Need kaks mõtet ja poolt vaheldusid mu sees ja ma nagu nägin seda kõrvalt. Ma läksin negatiivse poole sisse ja siis jälle positiivse ja olles negatiivsuses ei saanud ma uskuda, et see võiks olla tõsi ning olles positiivsuses, kahtlesin selles ja arvasin, et see on ikkagi negatiivne. See kuidas ma kõike vaatlesin ja tunnetasin, üllatas ja elavdas mind.

Lugesin seda lauset ikka uuesti ja uuesti. Kümneid kordi. Ja mingil tabamatul üheteistkümnendal korral sain aru, et oli kirjutatud “Sa oled uskmatu:)”…

Kõik oli mitte midagi.

IMG_0820

Ilu ja hirm

Nihkes

Tänane esmapäevahommikune ärkamine oli tundega, et midagi on viltu. Oli kuidagi valge. Ja hetk hiljem tuli ehmatus. Raadio ei olnud mängima hakanud, st äratust ei olnudki. Kell näitas 19:11. Aga asi ei olnud lootusetu. Jõudsin kõike tehtud. Natuke ehk kiiremalt ja kerge ärevusega, kuid kõik sai korda ning kooli juures olime isegi varem kui tavapäraselt. Ühesõnaga kell oli mul nihkes. Minus oli ja on jäänud teadmine, et keegi  äratas mind. Minu kaitseingel. Ma olen lõpmatult tänulik selle eest. Ja see oli kinnituseks veelkord, et mind hoitakse.

Nihkes tunne on aga ikkagi olemas. Midagi on kuskilt paigast liikunud. Siht või teadmine, et kuhu ja kuidas, oli vahepeal selgem ja sirgem. Nüüd olen kuhugi kaldunud. On natuke hirmu, on liiga suur kurbus ja on liiga suur põgenemissoov.

Õnneks on mul kodu ja kui ma eile õhtul uksest sisse astusin, koos tütrega, Mees oli lahkunud ja jätnud kergendustunde, siis tundisin ennast õnnelikuna. Kaminas põles tuli, kiisu jooksis vastu, koer Saara ootas ukse taga. Tuba oli soe ja ootav. Ei mingeid meenutusi sellest, et olin ja olen olukorras, millist ei soovi ja mis kohe on muutumas.

IMG_1452

Sellist mõnu ja olla-oskamist ning hetke nautimist imetlen ikka ja jälle… 

Minust saab sügav järv

Olen terve järv, mitte ainult selle pind. See oli mõte ühel päeval. Ma ei ole pinnavirvendused, lained, sodi veepinnal ning peegeldused taevast ja kõigest ümbritsevast. Mina olen ikka mina. Vaba ja sügav. Vaga vesi, sügav põhi. See meenub mulle kogu eelnevast elust, seda on mulle korduvalt öeldud. Ja nüüd tean, et olen järv.

Eile oli teistsugune päev. Selles mõttes, et sain tunda elevust ja sisemist värinat, mida mitte iga päev osaks ei saa. Ühe lihtne telefonikõne oli selle põhjustajaks. Vana tuttav, võiks öelda, et kaugelt noorusmaalt. Üsna täpselt 30 aastat ei teadnud ma tast midagi. Lisaks sellele üsna muljekale ajalisele tegurile, tõi see kohtumine meelde ka esimese malevasuve. Just sealt see tutvus pärinebki. Ja tollest suvest jäi see mees meelde võib-olla ka vähe rohkem kui ükskõik kes. Saimegi kokku ning rääkisime. See esialgne värin läks tegelikult üle. Ei olnudki nii hirmus. Rääkida oli hea. Sai läbi võetud sündinud ja üles kasvatatud lapsed ja muud elu-olu muutused, mis olnud. Mingi huvitav elevus ja soe tunne püsib veel ka täna mu sees. Ilmselt ikka energeetilisel tasemel olime hästi kokku klappivad. Mõlemad ilmselt olid ka hästi häälestunud selleks kohtumiseks, aga siiski mitte liiga kaua, et ma ei tea mida välja mõeldud. Kohtumine tuli äkki. Tunded olid ehedad ja head.

Just eriti huvitav oli enda tundeid jälgida. Selles valguses, et endal just parasjagu on eluline olukord muutumas ning süda vaba(nemas), siis teiste meestega seoses on ilmselt nii mõnedki tunded kergesti võimendumas ja see tunne, et saan ise oma elu elada, tekitab erutust ja annab energiat. See tunne, et olen vaba on väga võimas. Isegi kui igal hetkel see vaba-olek ei olegi nii selge ja põhjendatud, on see ometi suur eesmärk ja püüe. Ja sellega kaasneb õnnetunne või midagi väga sarnast.

Eile joogatunnis tegime ühte kriyat, mis pidi mõjuma alateadvusele. Ei tea, kas see nii ka oli, kuid terve tänase öö nägin unes oma kõige esimest korterit. Ja kogus öö kindlustasin ning lukustasin selle ust, mis oli millegipärast hästi räbal ega tahtnud kuidagi kinni seista. Oli mingi tabalukk, kuid keegi nagu tahtis kogu aeg sisse tulla. Oli mure ja tegutsemine selle kaitseks. Ei olnud ma ka nagu päris üksi, kuid kes seal veel oli seda ei mäleta. Selline raske öö oli koos selle meenutuse-unenäoga ning valutavate lihastega. Peale joogatundi on alati väga teistsugune öö, kuid nii selgeid unenägusid näen harva.

Meditation1

See järv ja see rahu…

Iga hetk – parim

Kõik tarkused ja teadmised, kõik kogemused võivad ühe hetkega olnud kadunud. See hetk, kus on ainult tegutsemine, ainult purskamine, ainult tunded. Ei mingeid mõtteid. Ei mingit mina. Oleksin nagu keegi teine.

Ühesõnaga – kukkusin läbi vaheeksamist. Väga olulisest kusjuures. Ei saanud hakkama selle võimalusega, mis mulle anti. Kahju. Ma ilmselt ei ole seda endale andestanud.

Võin ainult aru saada, mis olid need põhjused. Olen need saanud välja öelda. Selgitada. Sai kergem. Kuid klõps oli käinud. Enam tagasiteed ei ole.

Olin negatiivne ja pime.

Tahaks nii vaba olla sellest teisest minast. Just sellest negatiivsest, rapsivast, isegi tuldpurskavast, pimedast.

Aga liigume edasi. Hetk-hetk haaval. Päev-päev korraga. Ja loodan väga, et järgmisel eksamil ma ei põru.

pilt1

Kuidas tuli pimedus mu tuppa

Öö on täis äraolemist. Kuskil kaugel ja sügaval. Paksu kardina taga ja eemal. Nii juba mitmes. Hommik tuleb toibumisena. Võtab kaua aega, et tagasi tulla. Ning tunne jääb veel terveks päevaks.

Miski oleks nagu muutumas. Miski minu sees. Veel on asi peidus. Veel ei saa ma segajatest läbi  vaadata. Aga tean, et õige pea jõuan lagendikule. Ja siis ma näen.

Lõikavkülm kargus. Särav. Tardunud. Igal pool. Külmus imbub kehasse. See on omamoodi hea. Omamoodi kinnitus elusolemisele. Samas on selles hirmu. Sõna otseses mõttes külmad hirmu käed pigistavad mind igalt poolt. Oleks nagu kallistus. Samas oleks nagu kinnisurumine või seotus.

Tundub tõesti, et põhiline on hirm. Külm. Sügav. Halvav. Hetkes elamise pahupool. Tundub nii. Sest hetkes elamine võiks eelkõige olla avardav, vabastav, soe. Ei ole. Või pole ma ikkagi hetkesse jõudnud.

Mingid märgid on igal pool. Katked loetust. Sõnad kuuldust. Pilgud. Puudutused. Miski peab minuni jõudma. Miski ongi juba jõudnud. Miskist ei ole ma lihtsalt veel aru saanud.

Ja teine asi on lubadused. See aasta algusega koos tulnud surve. Mul on oma nägemus, mul on oma lubadused. Ma pean ometi midagi ära tegema. Mikromeetri haavalgi edasiliikumiseks. Sinna, kus ootan mina ise, sinna, kus on õnnelikolek, on armastus. Ainuke asi, et hirm halvab. Ja ei oska päriselt kahetsuseta hetkes olla. Kuskilt piilub ikkagi mingi maadligi hõljuv kahetsus või kahtlus. Kas see, mida teen on ikka kõige õigem. Ma suudan ju paremat. Ma suudan. Või pean?

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Keegi on Leo

Mind on saatnud üks plaat ja laulud seal nüüd juba üle kahe aasta. See on Maarja “Kuldne põld”. Ja esimene laul sealt, mis alati läbi südame läheb. Kuulan ja naudin. Tuntud laul. Aga sedasi meeldib kuidagi eriti. Ja alati olen seal kuulnud sõnu: Keegi on Leo. Ja see toob alati naeratuse suule ja sisse. See eristub üldisest tõsimeelsest meeleolust. Aga see on nii lõpmata armas ja puudutab. Täna otsisin netist päris sõnad välja ning seda seal ei olnud. Ikkagi üllatusin. Aga ilmselt minule jääb see just nii.

…  kuigi tean, et ei iial lõpe piin
     petan vahel siiski iseend

     vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust
     vikerkaar – tõusmas puust  ….

Sihti oma päevadesse leida pole just kerge. Just sihti. Tulevikku. Iga päeva hetkega võib veel hakkama saada. Teed ja toimetad. Aga kui mõtled, et mis ja kuidas edasi, siis jookseb mõte kinni.

Aga viimased möödunud päevad on toonud toredaid hetki. Jäävad: keskmise poja armas hommikuunine õnnesoov, väike armas kingitus Mehelt, paljude kolleegide ja sõprade meelespidamine ja igati õnnestunud isa juubel. Ikka väga annavad juurde laste rõõm ja vanemate õnnetunne oma laste üle. Las see jääda. See võib ka olla sihiks. Parima oleks kui selle sisse ainult ennast ei kaotaks. Armastan ennast praegu, ka oma vigadega ja tahtmistega teha teisiti. Arusaamatu on ainult, et kuidas ma ikkagi olen sattunud sellisesse ellu. Ja mis edasi.

Suure lapse kingitud lill rõõmustab meelt ja südant:IMG_1126