Kurbus kummaline tunne

Kurbus kummaline tunne. See lause kuidagi eriti on minuga. Ühe raamatu pealkiri. Lisaks sellele, et on sealt salasõnaks seatuna ka  seetõttu kogu aeg näppude liigutamise kaudu meeles hoitud.

Täna hommik on olnud just selline kurvatooniline. Just niisamuti, et on kummaline tunne. Kurbus. Eile sain sõbraga saunas juttu räägitud, lihtsalt jagada mõtteid. Jutt käis armastusest, olemisest, sellest mis on tähtis. Armastus mõistena oli mõttes, kuna lugesin natuke algust raamatust, mis on puhtalt sellest kirjutatud. Kümned inimesed jagavad oma teadmisi sellest. Just teadmisi. Vähemalt nii tundus.

Meeles on see armastus ka ühe telefonikõne tõttu. Helistas üks mees ja ilma eriliselt keerutamata või ilma pika sissejuhatamiseta ütles, et armastab mind. Armastab nii, et ei saa midagi muud teha. Ma olen nii ilus. Tahab mind suudelda. Kuidagi imelik, sõnulseletamatu ja ka raputav kogemus. Ei, see ei ole lihtsalt ühe segase mehe suvaline vaimuvälgatus. Me tundsime kunagi teineteist. Võib ju küll öelda, et kunagi. Kui me ei ole enam pea kolmkümmend aastat suhelnud. Ei saa ju öelda, et me ikka tunneme. Mina ei ole ju enam see, kes kunagi olin ja ma tahaks mõelda, et ka tema ei ole päris see, kes kunagi oli. Selline otsene armastusega lajatamine pani meenutama. Samas tõrjusin endast mingite väljamõeldud mõtete arenedatahtmist. Üritasin võtta seda lihtsalt kui ühte väga imelikku kõnet. Siis ühel päeval helistas ta jälle. Sama jutt. Nüüd suutsin vaadata tausta ja tema seisundit. Ilmselt ei olnud see päris reaalne või tavaline või kaine. Aga ikkagi. Tahaksin öelda, et mis mõttes!?! Sa tuled ja ütled otse ja selgelt, et armastad mind! Ja mida peaksin mina sellega peale hakkama? Ja, ja – ei peagi ju alati midagi. Aga siiski, need väljaöeldud sõnad ja see, kuidas need hakkavad omaette elu elama. Ja see, et mis siis on armastus. Kuskil mu sees elab ju nii suur igatsus. Ikka veel. Elab igatsus armastuse järele. Ja siis tuleb keegi lihtsalt ja ütleb, et armastab mind. Kui palju on sulle keegi öelnud elu jooksul, et armastab sind? Minule mitte eriti. Mõned korrad. Mõned inimesed. Ja siit edasi mõeldes – kuivõrd erinevalt võime me ikka aru saada, mis on armastus. Mis on armastus? Kuuleme üht ja tegelikult on võib-olla kõik hoopis teisiti.

Minu praegustes päevades on kurbust rohkem, kui rõõmu ja helget tulevikkuvaatamist. Ja siis, ütleb keegi, et armastab mind. Ja teine saadab sõnumeid punaste südametega ja samade imeliste sõnadega. Ja kumbki ei tea vist tegelikult, mis sellega peale hakata. Üks ei tea. Teine ei julge, oska ega suuda. Ja mina vaatan ja kuulan ja mõtlen, kui kummaline kõik see maailm on.

IMG_2153

Kurbus või lootus või rõõm või loobumine….

Soojus ja pehmus. Piirid ja vabadus.

Tänases natuke nukratoonilises vaikses hommikus oli raamat hingepuudutavalt inimeselt, udune mäenõlv, varsti lootusetult käestminev koerakarv, sõnum väga punase südamega oluliselt, saamata sõnum armsalt, valusnukker hingerebiv laul ja see luuletus suvaliselt avatud kohast:

….

Vaikselt end sirutab hing.
Eemaldub kehastki, ning
keset tavalist õhtut
lihtsalt sukeldub õhku.
Sukeldub ülespidi,
hoidudes nende ligi
öös kes liiguvad ringi,
kaitstes, ravides hingi.

    /Anneli Tõevere luulekogust “Poolkuuöö”/

IMG_1778

Jõululiselt värviliselt koduselt

Hingega rändamise sees

Päike andis täna kogu maailmale imeliselt roosa ja madala kuma. See suund, kust valgus tuli oli isegi üllatav. Veel on selgelt meeles, et päike paistab ju taevast, ülevalt. Nüüd oli tema paistmine kuidagi peidusolevalt madalalt. Ja värv oli sumedalt ja hingepugevalt punaroosa. Hing sai seda valgust täis. Õigemini see valgus ja see tunne oli seal ilmselt ennegi kuidagi rahutult võbelev olnud. Ja nüüd toimis see kurva päikese valgus päästikuna. Pisarapiiripealsena. Südantpigistavana. See pigistav ja valutav tunne on ikka veel minuga. Kuidas saab see ometi võimalik olla, et mind selline igatsus täidab. Olen ääreni, üleääreni täis igatsust. See teeb kõik mu sees nii avaraks ja samas pigistab kõik minus valusalt kokku. On see igatsus armastuses? Ilmselt seda ka. Aga siin oleks nagu palju-palju enamat, kui lihtsalt armastus. Või kas saab öelda üldse kunagi ja mingil juhul, et ah see on lihtsalt armastus? Armastus ei ole lihtsalt. See ei ole ühe objekti armastus, see on kõige ja kõigi armastus. See on minus ja samas ei ole ka või õigemini ma ei saa temaga kokku, ei leia teda. Muidu ei oleks ju valusahistavat igatsust.

Eilsel kohtumisel terapeudiga käisin rändamas. Mulle nii meeldib see rändamine. Ma tõesti ei tea, kas mulle sellisel viisil antakse vastuseid või näidatakse teeradu, mida mööda edasi minna. Vahel tundub, et ma saan sedasi kõik ja vahel, et mitte eriti. Nüüd sain veel ka igatsusele suurust juurde. See rännak ning see enda sügav jagamine. Tänases valguses sai see nii selgeks. Need silmad on minuga. See vaade. Kuidas saab nii olla, et silmad mind nii mõjutavad. Kuidas saab nii olla, et ma nendesse kinni jään. Tundub, et olen jäänud. See roosakuldne tunne mu sees on igatahes sarnane kunagi kogetule, sarnae millelegi, mida ma olen tundnud ning mida seetõttu natuke ka kardan. See tõstab mind taevastesse kõrgustesse. Ma ei pea ju sinna midagi rasket külge mõtlema? Ei tahagi ju seda raskust. Kõik saab mingil ainuomasel viisil hästi korda. Usun.

snow capped mountains under the cloudy skies

Värv on ja igatsus on…     – Photo by Stephan Seeber on Pexels.com

See kõik mis on

Tuul üllatas täna hommikul. See hoog ja rõõm. Ja need keerlevad lendlevad lehed ümberringi. Õues ümber lükatud suvetool. Lahti kukkunud uks. Seda hoogu oleksin tahtnud endasse võtta. Õhtuks leidsin mingi koha, kust seda hoogu endasse lasta. See oli päris kulmukergitav. Miks ma küll varem või enne ei olnud seda teinud. See avamise tunne. Et hoog ja jõud saaks tulla. Et mina saaks selle kõigega kaasa minna.

Hommikul tegin nagu ikka tiibade sirutuse harjutusi. Kõik algab sellest, et otsin üles oma tiivad. Ja meenutan Ailille. See on ühest jutust. Seda, kust ja kuidas ja kes see täpselt on, räägin teine kord. Seda kohe kindlasti. Siis hakkan tasapisi oma tiibu liigutama, koos tundega, koos sirutamistega. Ja seda seni, kuni tekib nagu enne õhku tõusmise tunne. See natuke enne päris äraminekut. See kindel usk ja veendumus, ilma mõtteta, ilma vajaduse üle korrata või ennast veenda. See lihtsalt on. Ma saan ja suudan. Ja tiivad jäävad rahulikuks. Ja mina astub tagasi koju ning teen kõike nagu ikka ja nagu vaja. Aga see hommiku tiivasirutuse tunne jääb minusse. Seda vähemalt parimatel päevadel.

IMG_1449

Tuule teel on asju 

Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Visandades ennast

Jägnev tekst oli mingis mõttes suunatud kellegile, samas ikkagi endale ja mõndede asjade endast väljasaamine.

See oleks nagu sõnade ja mõtetega visandamine, nagu kerge paberi puudutus pintsliga või veel parem pliiatsiga. Mõned jooned on sellised kergemad ja mõned üsna ainult aimatavad ja mõned joonistuvad tugevamalt välja. Mõni tundub minule tugevam ja torkab kuidagi rohkem silma või südamesse. Mõni hoopis teine sulle. Need sõnad ja mõtted, mis minul on ei pruugi päris sellistes värvides ja rõhutustes nagu nad mõeldud olid paberile jõuda, veel vähem sinuni.

*Olen kodus ja sina ka. Ikka tunnen ja mõtegi liigub sinna, et millal siis jälle tuleb kõne või sõnum. Millal sa jällegi eemaldud, lähed ära, segaduses, kerge närvilisusega. Mis hetkel see toimub on teadmata. See võib tulla igal hetkel. See võimalus tulekuks on. See teadmine ja mõte saadab mind. On keegi teine sul. Ja igal juhul, ükskõik kuidas ma ka ei hoia ennast selle eest, see vajub mu peale, sõidab must üle. Hetkel, millal ma ei ole valmis, ei oota seda. See tuleb ikka…

*Sa tuled lähemale.  Ja mingi nähtamatuna tuntav tunne tuleb mu üle. Kui oled päris lähedal, kui võtad mind oma käte vahele, siis see tunne on täiesti minu üle. See on nii hea. Tahaks et see nii jääkski. See hoituse ja armastuse tunne. Siia tõmbaks kindlasti midagi punasega…

*Midagi väga mustaga. Laiemalt. Isegi kõige taustaks. Sa kahtlesid, kas meie poeg on sinu laps. See tunne on ilmselt su sees olnud kõik need 17 aastat?! Päris hirmutav. See, et sa ei ole uskunud mind. Miks küll? Mul ei ole kedagi teist olnud… See usalduse puudus. Nüüd veel. See, et saa usud minust, et ma niimoodi võiks sulle valetada. Üsna porivärvi tegelikult need jooned või pilved… Tuleb hajutada millegi  helgemaga.

*Minu usaldus sinu suhtes. Haakub ilmselt selle porivärvi pilvega. Ma ei ole saanud sust sellist kindlustunnet, mida oma sisemises ebakindluses ikka ja jälle olen vajanud. Teed ja hoiad nii palju asju enda teada ja see kindlustunne, mida siis rõhutatult välja tood – mida kõike oled teinud meie ja minu heaks – see on natuke pingutatud, ei ole minus tunnet, et sa tõesti oled seda oma südames tahtnud teha. Tegelikult oled tahtnud, kuid ikkagi oled pidanud ka. See sundseisu maik on juures. See on siiski midagi heledamat…

*Need üksikud hetked, mil oleme saanud  rääkida rahulikult kõigest. Mul on vähemalt jäänud südametunne, et sa oled rääkinud südamest. Viimati seal krossimäe nõlval. Peale viimast minupoolset meeleheitlikku pingutust, et kõik lõpetada. Ja tunnet, mis meid ikkagi teineteise poole tõmbas. Ja enne ka mõnel korral. Pisaratega. Miks see kõik on nii kurb? Ja nii hea on tunda seda hoolimise ja südame sideme tunnet meie vahel. See on ju see, mida oleme otsinud. Päike paistab. Me istume. Ja ütleme asju. Ei võta isiklikult. Kuulame teist. Ja oleme lõpmatult kurvad. Mismoodi see nii on…

*On joogatunni lõpetamise mantra. Sügavale pugev –  „Paistku Päike alati su peale, Ja arm sind kaitsku, hinge hele valgus sinu sees, sul näitab teed“. Kuude viisi on olnud esimene ja ainus mõte seda öeldes sinule. Olid kaugel või ka lähemal – laulan sulle – armastus sinu sees näitab sulle teed. Pisarad südames. Lootus. Kas jõudis see sinuni? Usun, et jõudis. Mingil moel. Tundsin seda palju hiljem…

*On õhtu. Argine. Köögis asjad ära. Kassisöök kõrgemale. Laps magama. On harjunud ja vajab minu rituaalset „head ööd“.  Me nagu eriti ei suhtlekski sinuga. Oleme küll samas ruumis. Ei silmavaatamist. Ei puudust. Või vahel väheke. Kõrvalistumine. Üle käe libistamine. Lähme magamistuppa. Voodisse. Ja see mis siis toimub on nagu teine dimensioon, teine maailm. Me oleme üks. Iga liigutus kõlab teises vastu, tuleb tagasi, just nii nagu kõige parem on. Ei ühtegi mõtet. On vaid voolamine… Müstika.

*Lähed jälle. Seisad uksel. Uks sulgub. Auto eemaldub. Tühjus ja tundetus sees. Ja kergendus. Mingis mõttes on sinu kodusolek koorem. See ebakindluse ja ebamäärasuse koorem. Kui ööd välja jätta.

*Uus kogemus – hirm! Sellel hommikul tundsin nii meeletut hirmu. Kõik oli hirmu täis. Värisedes, kiirustades tormasin koju. Silme ees sina liikumatult lamamas. Olid püsti. Ei olnud liikumatu. Õnneks. Aga olid eemalolev, nagu katki. Hirm ja ärevus ei võimaldanud olukorda hinnata. Olin nii löödud. Ei osanud enda hirmutundega, millel alust ei olnud, kuhugi minna ega midagi teha. Ja tegelikkult oli tunne õige. Ainult kujutluspilt olekust vale. Mul oligi põhjust hirmu tunda… Roheline värv. Eemaldumine.

*Ja nüüd oleme seisus, kus ei ole neid öid. Päevad on paremad. On hoolimine ja arvestamine. Koos on hea. Õhtul ja hommikul kallistus. Mõnikord väga eriline. Sügavalepugev. Tunnet tekitav.  Veel sammuke edasi ja siis oleks kõik jälle nii lähedane. Igatsen seda lähedust. Puudutused ei asenda lõpuni seda teineteisesse minemist ja teineteises tundmist. Ja andmise ja andumise suurt õnne. Aga muutumist on vaja. Osa minust ei taha kuidagi sellega nõustuda… Kõik pidi ju võimalik olema…

*Iga hetkega õpin midagi. Endast eriti. Sinust ka. See on huvitav, valus, kurb. Rõõmu ja õnne on vähem kui minu mõte tahaks. Hetked on siiski erinevad. See hetkes elamine. Vahest, harva, üksi teki alla pugedes, tahaks, et elu oleks laiem, avaram, et hetked ulatuksid kaugemale tulevikku, et oleks tulevik. Et ei oleks ainult üks päev korraga… et ei oleks üks inimene ainult, üksi. Kui olen niimoodi tundnud üks olemist sinuga.

Paber sai selleks korraks täis visandatud. Minu elu. Meie elu. Värvid, jooned. Looming.

Üksolemine

Üksolemine

 

Sa oled uskumatu

Sain täna kirja, mis algas “Sa oled uskumatu:)”. See, mida see lause minus käivitas, raputab mind veel praegugi. Ja üllatab. Mingi eriline sisemine plahvatus. Suur ruum minu sees läks kaheks, mõlemad pooled kihutasid eemale, ei tahtnud kuidagi minusse ära mahtuda. Üks osa oli maailma suurim rõõm, rõõm sellise positiivse sõnumi eest, rõõm sellest, mida ma väärt olen, ja ma olen nii palju väärt ja keegi teab seda, ma ei ole üksi. Ja teine pool oli maailma suurim valu, valu sellest negatiivsusest, valu sellest, et jällegi olen teinud midagi väga valesti, et ma olen hakkama saanud millegi tohutult halvaga ja see halb ongi minu olemus, et ma olengi üksi. Need kaks mõtet ja poolt vaheldusid mu sees ja ma nagu nägin seda kõrvalt. Ma läksin negatiivse poole sisse ja siis jälle positiivse ja olles negatiivsuses ei saanud ma uskuda, et see võiks olla tõsi ning olles positiivsuses, kahtlesin selles ja arvasin, et see on ikkagi negatiivne. See kuidas ma kõike vaatlesin ja tunnetasin, üllatas ja elavdas mind.

Lugesin seda lauset ikka uuesti ja uuesti. Kümneid kordi. Ja mingil tabamatul üheteistkümnendal korral sain aru, et oli kirjutatud “Sa oled uskmatu:)”…

Kõik oli mitte midagi.

IMG_0820

Ilu ja hirm

Nihkes

Tänane esmapäevahommikune ärkamine oli tundega, et midagi on viltu. Oli kuidagi valge. Ja hetk hiljem tuli ehmatus. Raadio ei olnud mängima hakanud, st äratust ei olnudki. Kell näitas 19:11. Aga asi ei olnud lootusetu. Jõudsin kõike tehtud. Natuke ehk kiiremalt ja kerge ärevusega, kuid kõik sai korda ning kooli juures olime isegi varem kui tavapäraselt. Ühesõnaga kell oli mul nihkes. Minus oli ja on jäänud teadmine, et keegi  äratas mind. Minu kaitseingel. Ma olen lõpmatult tänulik selle eest. Ja see oli kinnituseks veelkord, et mind hoitakse.

Nihkes tunne on aga ikkagi olemas. Midagi on kuskilt paigast liikunud. Siht või teadmine, et kuhu ja kuidas, oli vahepeal selgem ja sirgem. Nüüd olen kuhugi kaldunud. On natuke hirmu, on liiga suur kurbus ja on liiga suur põgenemissoov.

Õnneks on mul kodu ja kui ma eile õhtul uksest sisse astusin, koos tütrega, Mees oli lahkunud ja jätnud kergendustunde, siis tundisin ennast õnnelikuna. Kaminas põles tuli, kiisu jooksis vastu, koer Saara ootas ukse taga. Tuba oli soe ja ootav. Ei mingeid meenutusi sellest, et olin ja olen olukorras, millist ei soovi ja mis kohe on muutumas.

IMG_1452

Sellist mõnu ja olla-oskamist ning hetke nautimist imetlen ikka ja jälle… 

Minust saab sügav järv

Olen terve järv, mitte ainult selle pind. See oli mõte ühel päeval. Ma ei ole pinnavirvendused, lained, sodi veepinnal ning peegeldused taevast ja kõigest ümbritsevast. Mina olen ikka mina. Vaba ja sügav. Vaga vesi, sügav põhi. See meenub mulle kogu eelnevast elust, seda on mulle korduvalt öeldud. Ja nüüd tean, et olen järv.

Eile oli teistsugune päev. Selles mõttes, et sain tunda elevust ja sisemist värinat, mida mitte iga päev osaks ei saa. Ühe lihtne telefonikõne oli selle põhjustajaks. Vana tuttav, võiks öelda, et kaugelt noorusmaalt. Üsna täpselt 30 aastat ei teadnud ma tast midagi. Lisaks sellele üsna muljekale ajalisele tegurile, tõi see kohtumine meelde ka esimese malevasuve. Just sealt see tutvus pärinebki. Ja tollest suvest jäi see mees meelde võib-olla ka vähe rohkem kui ükskõik kes. Saimegi kokku ning rääkisime. See esialgne värin läks tegelikult üle. Ei olnudki nii hirmus. Rääkida oli hea. Sai läbi võetud sündinud ja üles kasvatatud lapsed ja muud elu-olu muutused, mis olnud. Mingi huvitav elevus ja soe tunne püsib veel ka täna mu sees. Ilmselt ikka energeetilisel tasemel olime hästi kokku klappivad. Mõlemad ilmselt olid ka hästi häälestunud selleks kohtumiseks, aga siiski mitte liiga kaua, et ma ei tea mida välja mõeldud. Kohtumine tuli äkki. Tunded olid ehedad ja head.

Just eriti huvitav oli enda tundeid jälgida. Selles valguses, et endal just parasjagu on eluline olukord muutumas ning süda vaba(nemas), siis teiste meestega seoses on ilmselt nii mõnedki tunded kergesti võimendumas ja see tunne, et saan ise oma elu elada, tekitab erutust ja annab energiat. See tunne, et olen vaba on väga võimas. Isegi kui igal hetkel see vaba-olek ei olegi nii selge ja põhjendatud, on see ometi suur eesmärk ja püüe. Ja sellega kaasneb õnnetunne või midagi väga sarnast.

Eile joogatunnis tegime ühte kriyat, mis pidi mõjuma alateadvusele. Ei tea, kas see nii ka oli, kuid terve tänase öö nägin unes oma kõige esimest korterit. Ja kogus öö kindlustasin ning lukustasin selle ust, mis oli millegipärast hästi räbal ega tahtnud kuidagi kinni seista. Oli mingi tabalukk, kuid keegi nagu tahtis kogu aeg sisse tulla. Oli mure ja tegutsemine selle kaitseks. Ei olnud ma ka nagu päris üksi, kuid kes seal veel oli seda ei mäleta. Selline raske öö oli koos selle meenutuse-unenäoga ning valutavate lihastega. Peale joogatundi on alati väga teistsugune öö, kuid nii selgeid unenägusid näen harva.

Meditation1

See järv ja see rahu…

Iga hetk – parim

Kõik tarkused ja teadmised, kõik kogemused võivad ühe hetkega olnud kadunud. See hetk, kus on ainult tegutsemine, ainult purskamine, ainult tunded. Ei mingeid mõtteid. Ei mingit mina. Oleksin nagu keegi teine.

Ühesõnaga – kukkusin läbi vaheeksamist. Väga olulisest kusjuures. Ei saanud hakkama selle võimalusega, mis mulle anti. Kahju. Ma ilmselt ei ole seda endale andestanud.

Võin ainult aru saada, mis olid need põhjused. Olen need saanud välja öelda. Selgitada. Sai kergem. Kuid klõps oli käinud. Enam tagasiteed ei ole.

Olin negatiivne ja pime.

Tahaks nii vaba olla sellest teisest minast. Just sellest negatiivsest, rapsivast, isegi tuldpurskavast, pimedast.

Aga liigume edasi. Hetk-hetk haaval. Päev-päev korraga. Ja loodan väga, et järgmisel eksamil ma ei põru.

pilt1