Soojus ja pehmus. Piirid ja vabadus.

Tänases natuke nukratoonilises vaikses hommikus oli raamat hingepuudutavalt inimeselt, udune mäenõlv, varsti lootusetult käestminev koerakarv, sõnum väga punase südamega oluliselt, saamata sõnum armsalt, valusnukker hingerebiv laul ja see luuletus suvaliselt avatud kohast:

….

Vaikselt end sirutab hing.
Eemaldub kehastki, ning
keset tavalist õhtut
lihtsalt sukeldub õhku.
Sukeldub ülespidi,
hoidudes nende ligi
öös kes liiguvad ringi,
kaitstes, ravides hingi.

    /Anneli Tõevere luulekogust “Poolkuuöö”/

IMG_1778

Jõululiselt värviliselt koduselt