Iga hetk – parim

Kõik tarkused ja teadmised, kõik kogemused võivad ühe hetkega olnud kadunud. See hetk, kus on ainult tegutsemine, ainult purskamine, ainult tunded. Ei mingeid mõtteid. Ei mingit mina. Oleksin nagu keegi teine.

Ühesõnaga – kukkusin läbi vaheeksamist. Väga olulisest kusjuures. Ei saanud hakkama selle võimalusega, mis mulle anti. Kahju. Ma ilmselt ei ole seda endale andestanud.

Võin ainult aru saada, mis olid need põhjused. Olen need saanud välja öelda. Selgitada. Sai kergem. Kuid klõps oli käinud. Enam tagasiteed ei ole.

Olin negatiivne ja pime.

Tahaks nii vaba olla sellest teisest minast. Just sellest negatiivsest, rapsivast, isegi tuldpurskavast, pimedast.

Aga liigume edasi. Hetk-hetk haaval. Päev-päev korraga. Ja loodan väga, et järgmisel eksamil ma ei põru.

pilt1