Hea uus ilm

ytlevad1

Ei saa seda mitte lisamata jätta. Liiga õige ja liiga õigel ajal anti see mulle silmade ette. Lugesin seda pühapäeval päikselise laua taga olles jõudnud tagasi Ülikooli vilistlaste kokkutulekult. Sain sealt sellise kire-armastuse-imetluse-jamaeiteamisveel laksu, et olen veel ikka tänasel teisipäeval selle mõju all. Ja ise püüan muudkui hoida seda tunnet. Seda ülisinistesse silmadesse vaatamise tunnet. Seda kehade kooskõla tunnet. Seda meeldimise ja liblikad kõhus tunnet ning mingit erilist vabaduse ja vabaks saamise tunnet ka. Olen teelahkmel. Tõesti nii see on. Ning väike samm tagasi hetke tunnete valguses ei teeks paha. Veel kaks ööd varem ütlesin lahti ka abielulisest suhtest mehega. Magab nüüd teises toas. Ka see on vabadus.

Ja pealkiri tuli iseenesest mu sõrmede vahelt – anti mulle ja kandsin ka koju seinatahvlile. Need kolm sõna on alati mulle kuidagi väga eriliselt mõjunud. Nii ka nüüd.

Väike täpsustus veel juurde:

ytlevad2

Ja pilt ka, sest see on minulik ja minuga alati kaasas, see üks element, mingil omal kujul:

saatuseratas

Ei saa ma lähenevaid sündmusi ei mõjutada ega vältida…

Ära vaata tagasi

pilt

Valgus pimestab ja lummab…

Sattus täna kätte raamat luuletustega – Janek Mäggi “Ood rõõmule”. Täitsa sobis ja mingis suhtes isegi köitis.

…tagasivaatamisvaatuses
oleme kinni saatuses
soolasambaks sambumises
seljataha ambumises

oodates aega kuni vaid
saab õuepääl hoomata humalaid
väikseid armsaid ja rumalaid
millest võib päästa uni vaid

vahel võib rääkida minevikust
õudsast ja kalgist pinevikust
tagasivaatepeeglisse heit
pilk on kui ribadeks rebldund kleit…

Eriti meeldis see rebldund kleit. Tekkis mingi visuaalne pilt kohe.

Muidu olen ikka selles faasis, kus hoian ja toidan oma armastust. Sest endiselt tundub, et ainus pääsetee on hoida alles armastust.

Isegi meeldib see mõte praegu, et oma eluga elan nüüd väljaspool tavapärasust. Teadlikult ja võib-olla isegi rahulolevalt. Muidu ollakse lihtsalt armukesed. Ja see ei tundu tegelikult kellelegi liiga imelik või võõristav. Nüüd olen mina nagu armuke. Oma laste isale ja elukaaslasele. Ja see mõte isegi meeldib mulle. Armastan ja ootan. On isegi mingi igatsus ja elevus. Ainult seda ma juba tean oma eelnevast elukogemusest, et armukeseks olemise lõpp ei ole kunagi õnnelik. Või?Äkki siiski seekord saan teisiti. Eks see asi veel seedub mu sees. Igatahes viimane nädal armsamaga oli lummav. Eriti viimane öö ja hommik. Mida veel elult tahta.

Ärkasin hommikul selgest ja ülisügavast unest. Õnneks ei maganud sisse. Nii sügaval tundusin olevat. Meelde jäi läbiselge tunne – pakkisin muudkui asju, et mida kaasa võtta. Terve tuba ja kapid ja riiulid olid täis mingeid koduseid ja harjunud ja nagu ka armsaid asju. Kaasa sain võtta vähe. Ja kohati olin hädas otsustamisega, et mida võtta ja mida jätta… Aga mineku tunne oli väga kindel. Ja siis ärkasin voodisse…

Rääkisime armastusest

Ei ole mul mälestust sellest, et oleksin Sulle öelnud, et Sind armastan. Ei meenu ka, et Sina oleks selgelt mulle seda öelnud . Eile õhtul diivanil kõrvuti istudes ja meist rääkides nägin kõrvalt Su pisaraid. See oli siis kui rääkisin armastusest. Et see on minu armastus Sinu vastu. See armastus on kuidagi laiem ja kõikehaaravam, kui lihtsalt “ma armastan sind”-armastus. Samas ei ole see armastus, et ma armastan kõiki ja kõike mu ümber, et mu süda on täis armastust. See armastus on kuidagi isetu. See on armastus Sinu vastu ilma tingimusteta. Vähemalt sellel hetkel oli just nii. Kõik oli lihtne.

Ja seda rääkisime siis, kui arutasime meie lahkuminekut. Et kõik on lõppenud. Et pole mõtet jätkata. Me ei taha ju tegelikult koos olla. Või õigemini – tahaksime, kui tunneksime ja saaksime seda, mida vajame. Me oleme teinud oma valikud. Sinul on teine. Teine. Minul olen mina ise ja kõik mu soovid ja taasärganud unistused. Lisaks muidugi lapsed, koos ehitatud maja ja meie lõppenud unistused. Seal diivanil need lõppesid. Need meie omad. Nüüd on sinu unistused ja minu unistused. Ja meie armastus.

On kurbus. On selgus. On rõõm.