Minust saab sügav järv

Olen terve järv, mitte ainult selle pind. See oli mõte ühel päeval. Ma ei ole pinnavirvendused, lained, sodi veepinnal ning peegeldused taevast ja kõigest ümbritsevast. Mina olen ikka mina. Vaba ja sügav. Vaga vesi, sügav põhi. See meenub mulle kogu eelnevast elust, seda on mulle korduvalt öeldud. Ja nüüd tean, et olen järv.

Eile oli teistsugune päev. Selles mõttes, et sain tunda elevust ja sisemist värinat, mida mitte iga päev osaks ei saa. Ühe lihtne telefonikõne oli selle põhjustajaks. Vana tuttav, võiks öelda, et kaugelt noorusmaalt. Üsna täpselt 30 aastat ei teadnud ma tast midagi. Lisaks sellele üsna muljekale ajalisele tegurile, tõi see kohtumine meelde ka esimese malevasuve. Just sealt see tutvus pärinebki. Ja tollest suvest jäi see mees meelde võib-olla ka vähe rohkem kui ükskõik kes. Saimegi kokku ning rääkisime. See esialgne värin läks tegelikult üle. Ei olnudki nii hirmus. Rääkida oli hea. Sai läbi võetud sündinud ja üles kasvatatud lapsed ja muud elu-olu muutused, mis olnud. Mingi huvitav elevus ja soe tunne püsib veel ka täna mu sees. Ilmselt ikka energeetilisel tasemel olime hästi kokku klappivad. Mõlemad ilmselt olid ka hästi häälestunud selleks kohtumiseks, aga siiski mitte liiga kaua, et ma ei tea mida välja mõeldud. Kohtumine tuli äkki. Tunded olid ehedad ja head.

Just eriti huvitav oli enda tundeid jälgida. Selles valguses, et endal just parasjagu on eluline olukord muutumas ning süda vaba(nemas), siis teiste meestega seoses on ilmselt nii mõnedki tunded kergesti võimendumas ja see tunne, et saan ise oma elu elada, tekitab erutust ja annab energiat. See tunne, et olen vaba on väga võimas. Isegi kui igal hetkel see vaba-olek ei olegi nii selge ja põhjendatud, on see ometi suur eesmärk ja püüe. Ja sellega kaasneb õnnetunne või midagi väga sarnast.

Eile joogatunnis tegime ühte kriyat, mis pidi mõjuma alateadvusele. Ei tea, kas see nii ka oli, kuid terve tänase öö nägin unes oma kõige esimest korterit. Ja kogus öö kindlustasin ning lukustasin selle ust, mis oli millegipärast hästi räbal ega tahtnud kuidagi kinni seista. Oli mingi tabalukk, kuid keegi nagu tahtis kogu aeg sisse tulla. Oli mure ja tegutsemine selle kaitseks. Ei olnud ma ka nagu päris üksi, kuid kes seal veel oli seda ei mäleta. Selline raske öö oli koos selle meenutuse-unenäoga ning valutavate lihastega. Peale joogatundi on alati väga teistsugune öö, kuid nii selgeid unenägusid näen harva.

Meditation1

See järv ja see rahu…

Advertisements

Iga hetk – parim

Kõik tarkused ja teadmised, kõik kogemused võivad ühe hetkega olnud kadunud. See hetk, kus on ainult tegutsemine, ainult purskamine, ainult tunded. Ei mingeid mõtteid. Ei mingit mina. Oleksin nagu keegi teine.

Ühesõnaga – kukkusin läbi vaheeksamist. Väga olulisest kusjuures. Ei saanud hakkama selle võimalusega, mis mulle anti. Kahju. Ma ilmselt ei ole seda endale andestanud.

Võin ainult aru saada, mis olid need põhjused. Olen need saanud välja öelda. Selgitada. Sai kergem. Kuid klõps oli käinud. Enam tagasiteed ei ole.

Olin negatiivne ja pime.

Tahaks nii vaba olla sellest teisest minast. Just sellest negatiivsest, rapsivast, isegi tuldpurskavast, pimedast.

Aga liigume edasi. Hetk-hetk haaval. Päev-päev korraga. Ja loodan väga, et järgmisel eksamil ma ei põru.

pilt1

Kuidas tuli pimedus mu tuppa

Öö on täis äraolemist. Kuskil kaugel ja sügaval. Paksu kardina taga ja eemal. Nii juba mitmes. Hommik tuleb toibumisena. Võtab kaua aega, et tagasi tulla. Ning tunne jääb veel terveks päevaks.

Miski oleks nagu muutumas. Miski minu sees. Veel on asi peidus. Veel ei saa ma segajatest läbi  vaadata. Aga tean, et õige pea jõuan lagendikule. Ja siis ma näen.

Lõikavkülm kargus. Särav. Tardunud. Igal pool. Külmus imbub kehasse. See on omamoodi hea. Omamoodi kinnitus elusolemisele. Samas on selles hirmu. Sõna otseses mõttes külmad hirmu käed pigistavad mind igalt poolt. Oleks nagu kallistus. Samas oleks nagu kinnisurumine või seotus.

Tundub tõesti, et põhiline on hirm. Külm. Sügav. Halvav. Hetkes elamise pahupool. Tundub nii. Sest hetkes elamine võiks eelkõige olla avardav, vabastav, soe. Ei ole. Või pole ma ikkagi hetkesse jõudnud.

Mingid märgid on igal pool. Katked loetust. Sõnad kuuldust. Pilgud. Puudutused. Miski peab minuni jõudma. Miski ongi juba jõudnud. Miskist ei ole ma lihtsalt veel aru saanud.

Ja teine asi on lubadused. See aasta algusega koos tulnud surve. Mul on oma nägemus, mul on oma lubadused. Ma pean ometi midagi ära tegema. Mikromeetri haavalgi edasiliikumiseks. Sinna, kus ootan mina ise, sinna, kus on õnnelikolek, on armastus. Ainuke asi, et hirm halvab. Ja ei oska päriselt kahetsuseta hetkes olla. Kuskilt piilub ikkagi mingi maadligi hõljuv kahetsus või kahtlus. Kas see, mida teen on ikka kõige õigem. Ma suudan ju paremat. Ma suudan. Või pean?

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Jõulujärgselt

Seekord siis sedamoodi.

Jõuluootuseset või erilisest tundest ei olnud mul juba enne mingitki märki. See kohaloleku teema ja üks päev korraga, on endiselt põhiline. Ja tasakaalu hoidmine-leidmine. Aga oli kingituste pakkimine. Ja selle paberikrabina sees on alati ka väike eriline hõng. See ettevalmistus ja kinkimise hea tunne.

Oli valge päikeseline päev. Autoga maale sõita oli peaaegu imeliselt tore. Õhus oli vaikus ja hinges ka. Sest veel hetk tagasi toodi kogu tegelik olukord mulle koju kätte. Piltlikult. See kohtumine selle teise naisega jõululaupäeval, oli raske mulle ning kangesti tundus ka, et Mehele. Sest ta oli laiali ning jällegi segaduses. Ei ole ikkagi nii kerge. Õhtul tuli liigne piirideta viinajoomine. Sõna otseses mõttes kakerdamine, ebaadekvaatsus, inetu purjus inimese olek. Lapsed vaatasid. Oli arusaamatus õhus. Sedasi polnud veel kunagi olnud. Mina pidin lihtsalt ka vaatama ning kaotama võimaluse tunda ennast natukenegi hoituna ja hoolituna sellel imelisel jõuluõhtul. Kingitust isegi ei vaadatud, ja ka midagi muud ilusat ei jäänud sellest. Ka moepärast viisakused jäid ära.

Oli üksimagamine jahedusest õhkuvas räämas korteris. Uni ei tulnud ja läks kohe jälle ära. Valu ei olnud. Oli lihtsalt tühjus. Ja mingi eriline ükskõiksus. Nagu tundetus. See jätkub veel edasi. Aga õnneks ei ole valu. Ja kuskil sees koguneb tugevamaks punktiks või keraks teadmine, et miskit ei ole enam teha. Minu tee läheb edasi. Kindlalt omal moel. Ja inetusi ei taha. Tahaks headust ja armastust tunda enda sees ja olla ikka ja jälle selles avatud hetkes. Tahaks tunda rõõmu lastest ja ilust. Ja ilu luua ja tunda. Ja aastat lõpetada. Ja otsi kokku tõmmata. Ja plaane teha. Ja unistusi tunda.

See kõik on olemas. Elu elamine. Elu tundmine. Elu tunnetamine.

Mõni teema on hetkel luku taga. Näiteks uued (mees)tuttavad. On mingi kartus tekkinud. Ja midagi on veel luku taga. Neid lukus sahtleid võib olla päris mitu.

Midagi teemakohast pildina ka:

jõulud

Sünnipäevaliselt

Täna on mu vanema poja sünnipäev. See on minu jaoks alati väga tähendusrikas ja eriline päev. Osalt ilmselt ka selle tõttu, et tunnen seda kui ainult enda päeva või jagan seda tunnet ainult oma pojaga. Oleme kahekesi selles asjas.

Oleme Suure pojaga erinevatest ja ka segastest aegadest koos läbi tulnud. Ta oli üsna väike, just 3 aastaseks saanud, kui ta isa läks ära meie juurest. Selle suhte lugu on omaette teema. Selline lahendus tundus mulle tookord kõige õigem. Ei mingit pikka kaalumist. Jah muidugi, mine kohe täna õhtul selle teise juurde ja ära rohkem tule. Ei tulnudki. Ja kannatused olid nüüd takkajärgi vaadates ka lühemad. Ühel hetkel olime pojaga kahekesi ja kõik läks mingi aja jooksul uuele rajale.

Olen päris kaua tundnud suurt süütunnet peale seda, kui alustasin uut suhet, otsustasin uue lapse saada ja kolida uue mehe juurde. Jättes maha oma armsa pesakese ja võimaluse Suurele pojale rohkem olemas olla. Ma tean ja mäletan seda kahjutunnet ka. Seda valikutunnet. Aga enam ei saanud tagasi keerata. Ja lõpuks lahenes kõik. Suur poeg kasvas päris suureks ning peab nüüd juba ise oma elukoormaga hakkama saama. Ja nende valusate mälestuste ja tunnetega, mis ka minu teadmatuses meie elust kaasa sai. Ei osanud ma seda kärgpere värki nii kokku siduda, kui võib-olla oleks tahtnud. Ei osanud hoida ega armastada oma Suurt poega, nagu nüüd oleksin tahtnud. See vist ongi mingi elu paratamatus, et see esimene saab kõik õppetunnid enda kanda. Nii lihtsalt on.

Koos oleme leinanud meile olulist inimest. Ainult meie kaks kogu meie perest elasime üle midagi väga kurba. Mul jääb igavesti silme ette Suure poja pisarates nägu. See oli raske aeg meile. Mul ei olnud siis ka kellegiga seda suurt lõpmatut kurbust jagada. See üksiolek oli siis eriti hirmus.

Ma tunnen suurt sidet oma Suure pojaga. See on väga eriline tunne. Ta on osa minust. Ta mõtted on sarnased minu omadega. Me saame kõike jagada. Või peaaegu kõike. Ta mõistab mind ja mina mõistan teda. Eriti tunnetan selle tunde erilisust võrreldes oma teiste lastega. Nendega pole kunagi nii. Nemad on minu teistsugune õppetund.

Mõtlesin, et lisaks mõne tema sünnipäevapildi siia ka, kuid neid nagu eriti polegi. Vähemalt arvutis. On sellest eelmisest ajast, kus me kahekesi olime ja need pildid on päris albumis. Pealegi pole ta kunagi tahtnud oma sünnipäevi tähistada. Ei väiksena ega nüüd suurena. Nagu minagi. Jälle üks kokkuliitev asi.

pilt

Printerestist – tore sünnipäevane! Õnne sulle veelkord, kallis poeg!

Sa ei leiad end olevikku tulles

Enne oli taevas suleline. Üleni pehmete valgete udusulgedega kaetud. Mõni oli ka natuke kõvem ja konkreetsem. Mõne sulega oleks saanud ka mõnusat kõdi teha. Kallima kuklale.

Praegu on  taevas mannavahune. Oleks nagu tumeroosa ema tehtud mannavahu viimane tükike kallatud sinise vee potti. Kõik roosa vajub laiali, on kerges lusikaliikumises veel. Ja sinine seguneb ja natuke kuhjub ja lahustab roosat. Kõik kadumise ootuses. Mingi sisemine sära valgustab seda. Valgus on kadumas.

Täna näen ilu.

Eilsest on pilt oma Tüdrukust kodus laua taga. Juuksed lahti laiali. Pilk üdini mõtlik ja käsi värvimas. Kamin küdes soojust ja valgust. Ümberringi oli õhturahu. Telerist näidati erilist inimest, kes midagi nägemata saab kõigega hakkama, ka klaveri mängimisega. Selline rahu pilt on minu sees unistusena. Ja see unistusena elav koduse rahulolu ja rahu pilt võib igal oleviku hetkel olla minuga. See lihtsalt ühel hetkel on. Vähemalt kui minu sees olev rahu energia annab ümbritsevale võimaluse. Ma vaatasin Tüdrukut nagu ennast. See oli eriline ja hea tunne. Selles oleviku hetkes olingi see mina.

Mingi tõeline nauding täitis mind. Olemise nauding. Täidab veel tänagi. Väheke pean ainult pingutama, et mõtted kõike jällegi ära ei riku ning pilti hoopis teiseks ei keera.

Kannan kaasas raamatut, mis mind toetab. Tööl leian hetki, et paar lehekülgegi lugeda. Saada toetust olemisele. Mina ise olemisele. Sõltumata ümbritsevast. See on Kohaloleku jõud. Kodus panen kapi peale. Juba selle nägemine ja ligidalhoidmine ei lase unustada, et ma pean igal juhul püüdlema olevikuhetkes elamise poole. See on ainuvõimalik. Ja ma tean, et see töötab.

Siis näen ikka ja alati ilu.

52d9ad72605852a59ad6271ed1aa1718

Printerestist leitud ilu – see värv ja lõpmatus