Hüüe kuhugi kellelegi

See, kuidas õhtupäike paistab meie maja otsaaknast sisse ja kõik eriliseks teeb, on midagi, mille järgi jään alati igatsema. See eriline valgus ja vaikus. Pildile olen proovinud püüda, kuid asjata. Jääb pilt, mida vaadates vaid mina tean ja tunnen seda tunnet. Mina üksi. Või ikkagi võiks kuskil olla keegi, kes samal ajal või vähemalt samamoodi vaatab ja tunneb?

Käisin õhtusel jalutuskäigul koeraga ning siis tuligi pähe (geniaalne!?) mõte, et hüüan ka siin. Olen seda mõtet ja soovi erineval viisil proovinud universumi saata ning vahel on tunne, et see on ka kohale jõudnud ning vahel on tunne, et mitte sugugi. Et see ei jõua kuhugi. Erinevalt mingist muust soovist ja mõttest, mille olen ka saatnud ja mis on teoks saanud. Nagu näiteks see, et kunagi soovisin nii väga, et mu mees leiaks ometi kellegi teise, et siis saaks ma ometi vabaks. Leidiski. Vabaks ei saanud. Või vähemalt ei ole siiani saanud. Aga veendusin, et väljasaadetud mõte saab teoks. Mõttel, eriti veendunud soovi kujul, on tohutu jõud.

Nüüd siis soov ja mõte. Sina, kes sa kuskil minust eemal, kuid samas niisamamoodi olemas oled. Sina, kes võib-olla natuke üksildaselt õhtuvalgust vaatad, natuke unistad ja natuke eemale soovid. Sina, kelle juurde need sõnad jõuavad. Ühel või teisel moel. Kohe või natuke hiljem. Sina anna endast märku. Tule, kirjuta, et oled olemas. Et oled ammuilma unistanud kaugemast reisist, kaugest maast. Miks mitte just Pika Valge Pilve maast. Jah, just sellestsamast, Uus-Meremaast. Esimene nimi kõlas kutsuvamalt. Siin olen mina, kes ootab. Ootab, et kuskilt saadetakse mulle see inimene, kellega koos see reis teoks teha. Ei ole ma mingi reisihull. Olen imevähe kuskil käinud. Kardan ka. Kuid tean, et sügisese novembrikuu ühel hommikul ma alustan oma reisi. Nii väga tahaks kellegagi koos minna. Tunnen, et võiks ka üksi. Ses mõttes, et kui on valik, kas minna üksi või üldse jätta minemata, siis lähen ikkagi ka üksi. Samas oleks koos parem ja kindlam ja võib-olla oleks jagatud hetked, need kohe-kohe jagatud muljed ja pärast jagatud mälestused, hoopis enam väärt. Tule, palun, mu juurde. Just see õige inimene. Ei ole tegelikult vahet, oled sa mees või naine. Mingi elukogemus, st ka mingi vanus, loob ilmselt paremad eeldused ühisosaks ja koosolemise mõnusaks tegemiseks. Aga tegelikult on vanus ju ainult number.

See soov on nüüd mingisse suhteliselt hoomamatusse võrgustikku saadetud. Ja tean, et see hakkab elama nüüd oma elu. Ja just seda ma tahangi. Ootan sind.

maa

Isuäratuse pilt. Üks paljudest. Aga ikkagi on see maa eriline….

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Jõulujärgselt

Seekord siis sedamoodi.

Jõuluootuseset või erilisest tundest ei olnud mul juba enne mingitki märki. See kohaloleku teema ja üks päev korraga, on endiselt põhiline. Ja tasakaalu hoidmine-leidmine. Aga oli kingituste pakkimine. Ja selle paberikrabina sees on alati ka väike eriline hõng. See ettevalmistus ja kinkimise hea tunne.

Oli valge päikeseline päev. Autoga maale sõita oli peaaegu imeliselt tore. Õhus oli vaikus ja hinges ka. Sest veel hetk tagasi toodi kogu tegelik olukord mulle koju kätte. Piltlikult. See kohtumine selle teise naisega jõululaupäeval, oli raske mulle ning kangesti tundus ka, et Mehele. Sest ta oli laiali ning jällegi segaduses. Ei ole ikkagi nii kerge. Õhtul tuli liigne piirideta viinajoomine. Sõna otseses mõttes kakerdamine, ebaadekvaatsus, inetu purjus inimese olek. Lapsed vaatasid. Oli arusaamatus õhus. Sedasi polnud veel kunagi olnud. Mina pidin lihtsalt ka vaatama ning kaotama võimaluse tunda ennast natukenegi hoituna ja hoolituna sellel imelisel jõuluõhtul. Kingitust isegi ei vaadatud, ja ka midagi muud ilusat ei jäänud sellest. Ka moepärast viisakused jäid ära.

Oli üksimagamine jahedusest õhkuvas räämas korteris. Uni ei tulnud ja läks kohe jälle ära. Valu ei olnud. Oli lihtsalt tühjus. Ja mingi eriline ükskõiksus. Nagu tundetus. See jätkub veel edasi. Aga õnneks ei ole valu. Ja kuskil sees koguneb tugevamaks punktiks või keraks teadmine, et miskit ei ole enam teha. Minu tee läheb edasi. Kindlalt omal moel. Ja inetusi ei taha. Tahaks headust ja armastust tunda enda sees ja olla ikka ja jälle selles avatud hetkes. Tahaks tunda rõõmu lastest ja ilust. Ja ilu luua ja tunda. Ja aastat lõpetada. Ja otsi kokku tõmmata. Ja plaane teha. Ja unistusi tunda.

See kõik on olemas. Elu elamine. Elu tundmine. Elu tunnetamine.

Mõni teema on hetkel luku taga. Näiteks uued (mees)tuttavad. On mingi kartus tekkinud. Ja midagi on veel luku taga. Neid lukus sahtleid võib olla päris mitu.

Midagi teemakohast pildina ka:

jõulud

Sa ei leiad end olevikku tulles

Enne oli taevas suleline. Üleni pehmete valgete udusulgedega kaetud. Mõni oli ka natuke kõvem ja konkreetsem. Mõne sulega oleks saanud ka mõnusat kõdi teha. Kallima kuklale.

Praegu on  taevas mannavahune. Oleks nagu tumeroosa ema tehtud mannavahu viimane tükike kallatud sinise vee potti. Kõik roosa vajub laiali, on kerges lusikaliikumises veel. Ja sinine seguneb ja natuke kuhjub ja lahustab roosat. Kõik kadumise ootuses. Mingi sisemine sära valgustab seda. Valgus on kadumas.

Täna näen ilu.

Eilsest on pilt oma Tüdrukust kodus laua taga. Juuksed lahti laiali. Pilk üdini mõtlik ja käsi värvimas. Kamin küdes soojust ja valgust. Ümberringi oli õhturahu. Telerist näidati erilist inimest, kes midagi nägemata saab kõigega hakkama, ka klaveri mängimisega. Selline rahu pilt on minu sees unistusena. Ja see unistusena elav koduse rahulolu ja rahu pilt võib igal oleviku hetkel olla minuga. See lihtsalt ühel hetkel on. Vähemalt kui minu sees olev rahu energia annab ümbritsevale võimaluse. Ma vaatasin Tüdrukut nagu ennast. See oli eriline ja hea tunne. Selles oleviku hetkes olingi see mina.

Mingi tõeline nauding täitis mind. Olemise nauding. Täidab veel tänagi. Väheke pean ainult pingutama, et mõtted kõike jällegi ära ei riku ning pilti hoopis teiseks ei keera.

Kannan kaasas raamatut, mis mind toetab. Tööl leian hetki, et paar lehekülgegi lugeda. Saada toetust olemisele. Mina ise olemisele. Sõltumata ümbritsevast. See on Kohaloleku jõud. Kodus panen kapi peale. Juba selle nägemine ja ligidalhoidmine ei lase unustada, et ma pean igal juhul püüdlema olevikuhetkes elamise poole. See on ainuvõimalik. Ja ma tean, et see töötab.

Siis näen ikka ja alati ilu.

52d9ad72605852a59ad6271ed1aa1718

Printerestist leitud ilu – see värv ja lõpmatus