Kurbus kummaline tunne

Kurbus kummaline tunne. See lause kuidagi eriti on minuga. Ühe raamatu pealkiri. Lisaks sellele, et on sealt salasõnaks seatuna ka  seetõttu kogu aeg näppude liigutamise kaudu meeles hoitud.

Täna hommik on olnud just selline kurvatooniline. Just niisamuti, et on kummaline tunne. Kurbus. Eile sain sõbraga saunas juttu räägitud, lihtsalt jagada mõtteid. Jutt käis armastusest, olemisest, sellest mis on tähtis. Armastus mõistena oli mõttes, kuna lugesin natuke algust raamatust, mis on puhtalt sellest kirjutatud. Kümned inimesed jagavad oma teadmisi sellest. Just teadmisi. Vähemalt nii tundus.

Meeles on see armastus ka ühe telefonikõne tõttu. Helistas üks mees ja ilma eriliselt keerutamata või ilma pika sissejuhatamiseta ütles, et armastab mind. Armastab nii, et ei saa midagi muud teha. Ma olen nii ilus. Tahab mind suudelda. Kuidagi imelik, sõnulseletamatu ja ka raputav kogemus. Ei, see ei ole lihtsalt ühe segase mehe suvaline vaimuvälgatus. Me tundsime kunagi teineteist. Võib ju küll öelda, et kunagi. Kui me ei ole enam pea kolmkümmend aastat suhelnud. Ei saa ju öelda, et me ikka tunneme. Mina ei ole ju enam see, kes kunagi olin ja ma tahaks mõelda, et ka tema ei ole päris see, kes kunagi oli. Selline otsene armastusega lajatamine pani meenutama. Samas tõrjusin endast mingite väljamõeldud mõtete arenedatahtmist. Üritasin võtta seda lihtsalt kui ühte väga imelikku kõnet. Siis ühel päeval helistas ta jälle. Sama jutt. Nüüd suutsin vaadata tausta ja tema seisundit. Ilmselt ei olnud see päris reaalne või tavaline või kaine. Aga ikkagi. Tahaksin öelda, et mis mõttes!?! Sa tuled ja ütled otse ja selgelt, et armastad mind! Ja mida peaksin mina sellega peale hakkama? Ja, ja – ei peagi ju alati midagi. Aga siiski, need väljaöeldud sõnad ja see, kuidas need hakkavad omaette elu elama. Ja see, et mis siis on armastus. Kuskil mu sees elab ju nii suur igatsus. Ikka veel. Elab igatsus armastuse järele. Ja siis tuleb keegi lihtsalt ja ütleb, et armastab mind. Kui palju on sulle keegi öelnud elu jooksul, et armastab sind? Minule mitte eriti. Mõned korrad. Mõned inimesed. Ja siit edasi mõeldes – kuivõrd erinevalt võime me ikka aru saada, mis on armastus. Mis on armastus? Kuuleme üht ja tegelikult on võib-olla kõik hoopis teisiti.

Minu praegustes päevades on kurbust rohkem, kui rõõmu ja helget tulevikkuvaatamist. Ja siis, ütleb keegi, et armastab mind. Ja teine saadab sõnumeid punaste südametega ja samade imeliste sõnadega. Ja kumbki ei tea vist tegelikult, mis sellega peale hakata. Üks ei tea. Teine ei julge, oska ega suuda. Ja mina vaatan ja kuulan ja mõtlen, kui kummaline kõik see maailm on.

IMG_2153

Kurbus või lootus või rõõm või loobumine….

Hingega rändamise sees

Päike andis täna kogu maailmale imeliselt roosa ja madala kuma. See suund, kust valgus tuli oli isegi üllatav. Veel on selgelt meeles, et päike paistab ju taevast, ülevalt. Nüüd oli tema paistmine kuidagi peidusolevalt madalalt. Ja värv oli sumedalt ja hingepugevalt punaroosa. Hing sai seda valgust täis. Õigemini see valgus ja see tunne oli seal ilmselt ennegi kuidagi rahutult võbelev olnud. Ja nüüd toimis see kurva päikese valgus päästikuna. Pisarapiiripealsena. Südantpigistavana. See pigistav ja valutav tunne on ikka veel minuga. Kuidas saab see ometi võimalik olla, et mind selline igatsus täidab. Olen ääreni, üleääreni täis igatsust. See teeb kõik mu sees nii avaraks ja samas pigistab kõik minus valusalt kokku. On see igatsus armastuses? Ilmselt seda ka. Aga siin oleks nagu palju-palju enamat, kui lihtsalt armastus. Või kas saab öelda üldse kunagi ja mingil juhul, et ah see on lihtsalt armastus? Armastus ei ole lihtsalt. See ei ole ühe objekti armastus, see on kõige ja kõigi armastus. See on minus ja samas ei ole ka või õigemini ma ei saa temaga kokku, ei leia teda. Muidu ei oleks ju valusahistavat igatsust.

Eilsel kohtumisel terapeudiga käisin rändamas. Mulle nii meeldib see rändamine. Ma tõesti ei tea, kas mulle sellisel viisil antakse vastuseid või näidatakse teeradu, mida mööda edasi minna. Vahel tundub, et ma saan sedasi kõik ja vahel, et mitte eriti. Nüüd sain veel ka igatsusele suurust juurde. See rännak ning see enda sügav jagamine. Tänases valguses sai see nii selgeks. Need silmad on minuga. See vaade. Kuidas saab nii olla, et silmad mind nii mõjutavad. Kuidas saab nii olla, et ma nendesse kinni jään. Tundub, et olen jäänud. See roosakuldne tunne mu sees on igatahes sarnane kunagi kogetule, sarnae millelegi, mida ma olen tundnud ning mida seetõttu natuke ka kardan. See tõstab mind taevastesse kõrgustesse. Ma ei pea ju sinna midagi rasket külge mõtlema? Ei tahagi ju seda raskust. Kõik saab mingil ainuomasel viisil hästi korda. Usun.

snow capped mountains under the cloudy skies

Värv on ja igatsus on…     – Photo by Stephan Seeber on Pexels.com

Kuldkeelega ütles üks teisele kallis

See tuli  mu juurde. See laul. Üleni täis valusheledat nukrust ja parajal annusel hiilivat lootusetust. Kõigi unistuste lõpp võib nii olla. Et kumbki ei taibanud milleks. Milleks?

… Kaks õnnelast elasid rahalinnas
ja loodsid veel minema sõita.
Et rongile peale või maha minna,
tuli teenida raha või võita.

Sest majad on rahast ja trepid metallist
ja on peenardel müntidest lilled.
On teekonna piletid, võimatult kallis,
et lahkuda rahast või millest, millest.

Nad laule siis müütasid raha linnas
ja müütasid südant ja käsi.
Kuni tundsid, ei suuda, ei tahagi minna.
Münte loendades mõtegi väsis.

Nad maja said rahast ja trepi metallist,
aias õitsesid müntidest lilled.
Kuldkeelega ütles üks teisele kallis,
kuid kumbki ei taibanud milleks, milleks…

Lauri Saatpalu & Katrin Mandel Rahalinn

huvitav1.jpg

ja müütasid südant ja käsi…

 

Visandades ennast

Jägnev tekst oli mingis mõttes suunatud kellegile, samas ikkagi endale ja mõndede asjade endast väljasaamine.

See oleks nagu sõnade ja mõtetega visandamine, nagu kerge paberi puudutus pintsliga või veel parem pliiatsiga. Mõned jooned on sellised kergemad ja mõned üsna ainult aimatavad ja mõned joonistuvad tugevamalt välja. Mõni tundub minule tugevam ja torkab kuidagi rohkem silma või südamesse. Mõni hoopis teine sulle. Need sõnad ja mõtted, mis minul on ei pruugi päris sellistes värvides ja rõhutustes nagu nad mõeldud olid paberile jõuda, veel vähem sinuni.

*Olen kodus ja sina ka. Ikka tunnen ja mõtegi liigub sinna, et millal siis jälle tuleb kõne või sõnum. Millal sa jällegi eemaldud, lähed ära, segaduses, kerge närvilisusega. Mis hetkel see toimub on teadmata. See võib tulla igal hetkel. See võimalus tulekuks on. See teadmine ja mõte saadab mind. On keegi teine sul. Ja igal juhul, ükskõik kuidas ma ka ei hoia ennast selle eest, see vajub mu peale, sõidab must üle. Hetkel, millal ma ei ole valmis, ei oota seda. See tuleb ikka…

*Sa tuled lähemale.  Ja mingi nähtamatuna tuntav tunne tuleb mu üle. Kui oled päris lähedal, kui võtad mind oma käte vahele, siis see tunne on täiesti minu üle. See on nii hea. Tahaks et see nii jääkski. See hoituse ja armastuse tunne. Siia tõmbaks kindlasti midagi punasega…

*Midagi väga mustaga. Laiemalt. Isegi kõige taustaks. Sa kahtlesid, kas meie poeg on sinu laps. See tunne on ilmselt su sees olnud kõik need 17 aastat?! Päris hirmutav. See, et sa ei ole uskunud mind. Miks küll? Mul ei ole kedagi teist olnud… See usalduse puudus. Nüüd veel. See, et saa usud minust, et ma niimoodi võiks sulle valetada. Üsna porivärvi tegelikult need jooned või pilved… Tuleb hajutada millegi  helgemaga.

*Minu usaldus sinu suhtes. Haakub ilmselt selle porivärvi pilvega. Ma ei ole saanud sust sellist kindlustunnet, mida oma sisemises ebakindluses ikka ja jälle olen vajanud. Teed ja hoiad nii palju asju enda teada ja see kindlustunne, mida siis rõhutatult välja tood – mida kõike oled teinud meie ja minu heaks – see on natuke pingutatud, ei ole minus tunnet, et sa tõesti oled seda oma südames tahtnud teha. Tegelikult oled tahtnud, kuid ikkagi oled pidanud ka. See sundseisu maik on juures. See on siiski midagi heledamat…

*Need üksikud hetked, mil oleme saanud  rääkida rahulikult kõigest. Mul on vähemalt jäänud südametunne, et sa oled rääkinud südamest. Viimati seal krossimäe nõlval. Peale viimast minupoolset meeleheitlikku pingutust, et kõik lõpetada. Ja tunnet, mis meid ikkagi teineteise poole tõmbas. Ja enne ka mõnel korral. Pisaratega. Miks see kõik on nii kurb? Ja nii hea on tunda seda hoolimise ja südame sideme tunnet meie vahel. See on ju see, mida oleme otsinud. Päike paistab. Me istume. Ja ütleme asju. Ei võta isiklikult. Kuulame teist. Ja oleme lõpmatult kurvad. Mismoodi see nii on…

*On joogatunni lõpetamise mantra. Sügavale pugev –  „Paistku Päike alati su peale, Ja arm sind kaitsku, hinge hele valgus sinu sees, sul näitab teed“. Kuude viisi on olnud esimene ja ainus mõte seda öeldes sinule. Olid kaugel või ka lähemal – laulan sulle – armastus sinu sees näitab sulle teed. Pisarad südames. Lootus. Kas jõudis see sinuni? Usun, et jõudis. Mingil moel. Tundsin seda palju hiljem…

*On õhtu. Argine. Köögis asjad ära. Kassisöök kõrgemale. Laps magama. On harjunud ja vajab minu rituaalset „head ööd“.  Me nagu eriti ei suhtlekski sinuga. Oleme küll samas ruumis. Ei silmavaatamist. Ei puudust. Või vahel väheke. Kõrvalistumine. Üle käe libistamine. Lähme magamistuppa. Voodisse. Ja see mis siis toimub on nagu teine dimensioon, teine maailm. Me oleme üks. Iga liigutus kõlab teises vastu, tuleb tagasi, just nii nagu kõige parem on. Ei ühtegi mõtet. On vaid voolamine… Müstika.

*Lähed jälle. Seisad uksel. Uks sulgub. Auto eemaldub. Tühjus ja tundetus sees. Ja kergendus. Mingis mõttes on sinu kodusolek koorem. See ebakindluse ja ebamäärasuse koorem. Kui ööd välja jätta.

*Uus kogemus – hirm! Sellel hommikul tundsin nii meeletut hirmu. Kõik oli hirmu täis. Värisedes, kiirustades tormasin koju. Silme ees sina liikumatult lamamas. Olid püsti. Ei olnud liikumatu. Õnneks. Aga olid eemalolev, nagu katki. Hirm ja ärevus ei võimaldanud olukorda hinnata. Olin nii löödud. Ei osanud enda hirmutundega, millel alust ei olnud, kuhugi minna ega midagi teha. Ja tegelikkult oli tunne õige. Ainult kujutluspilt olekust vale. Mul oligi põhjust hirmu tunda… Roheline värv. Eemaldumine.

*Ja nüüd oleme seisus, kus ei ole neid öid. Päevad on paremad. On hoolimine ja arvestamine. Koos on hea. Õhtul ja hommikul kallistus. Mõnikord väga eriline. Sügavalepugev. Tunnet tekitav.  Veel sammuke edasi ja siis oleks kõik jälle nii lähedane. Igatsen seda lähedust. Puudutused ei asenda lõpuni seda teineteisesse minemist ja teineteises tundmist. Ja andmise ja andumise suurt õnne. Aga muutumist on vaja. Osa minust ei taha kuidagi sellega nõustuda… Kõik pidi ju võimalik olema…

*Iga hetkega õpin midagi. Endast eriti. Sinust ka. See on huvitav, valus, kurb. Rõõmu ja õnne on vähem kui minu mõte tahaks. Hetked on siiski erinevad. See hetkes elamine. Vahest, harva, üksi teki alla pugedes, tahaks, et elu oleks laiem, avaram, et hetked ulatuksid kaugemale tulevikku, et oleks tulevik. Et ei oleks ainult üks päev korraga… et ei oleks üks inimene ainult, üksi. Kui olen niimoodi tundnud üks olemist sinuga.

Paber sai selleks korraks täis visandatud. Minu elu. Meie elu. Värvid, jooned. Looming.

Üksolemine

Üksolemine

 

Hüüe kuhugi kellelegi

See, kuidas õhtupäike paistab meie maja otsaaknast sisse ja kõik eriliseks teeb, on midagi, mille järgi jään alati igatsema. See eriline valgus ja vaikus. Pildile olen proovinud püüda, kuid asjata. Jääb pilt, mida vaadates vaid mina tean ja tunnen seda tunnet. Mina üksi. Või ikkagi võiks kuskil olla keegi, kes samal ajal või vähemalt samamoodi vaatab ja tunneb?

Käisin õhtusel jalutuskäigul koeraga ning siis tuligi pähe (geniaalne!?) mõte, et hüüan ka siin. Olen seda mõtet ja soovi erineval viisil proovinud universumi saata ning vahel on tunne, et see on ka kohale jõudnud ning vahel on tunne, et mitte sugugi. Et see ei jõua kuhugi. Erinevalt mingist muust soovist ja mõttest, mille olen ka saatnud ja mis on teoks saanud. Nagu näiteks see, et kunagi soovisin nii väga, et mu mees leiaks ometi kellegi teise, et siis saaks ma ometi vabaks. Leidiski. Vabaks ei saanud. Või vähemalt ei ole siiani saanud. Aga veendusin, et väljasaadetud mõte saab teoks. Mõttel, eriti veendunud soovi kujul, on tohutu jõud.

Nüüd siis soov ja mõte. Sina, kes sa kuskil minust eemal, kuid samas niisamamoodi olemas oled. Sina, kes võib-olla natuke üksildaselt õhtuvalgust vaatad, natuke unistad ja natuke eemale soovid. Sina, kelle juurde need sõnad jõuavad. Ühel või teisel moel. Kohe või natuke hiljem. Sina anna endast märku. Tule, kirjuta, et oled olemas. Et oled ammuilma unistanud kaugemast reisist, kaugest maast. Miks mitte just Pika Valge Pilve maast. Jah, just sellestsamast, Uus-Meremaast. Esimene nimi kõlas kutsuvamalt. Siin olen mina, kes ootab. Ootab, et kuskilt saadetakse mulle see inimene, kellega koos see reis teoks teha. Ei ole ma mingi reisihull. Olen imevähe kuskil käinud. Kardan ka. Kuid tean, et sügisese novembrikuu ühel hommikul ma alustan oma reisi. Nii väga tahaks kellegagi koos minna. Tunnen, et võiks ka üksi. Ses mõttes, et kui on valik, kas minna üksi või üldse jätta minemata, siis lähen ikkagi ka üksi. Samas oleks koos parem ja kindlam ja võib-olla oleks jagatud hetked, need kohe-kohe jagatud muljed ja pärast jagatud mälestused, hoopis enam väärt. Tule, palun, mu juurde. Just see õige inimene. Ei ole tegelikult vahet, oled sa mees või naine. Mingi elukogemus, st ka mingi vanus, loob ilmselt paremad eeldused ühisosaks ja koosolemise mõnusaks tegemiseks. Aga tegelikult on vanus ju ainult number.

See soov on nüüd mingisse suhteliselt hoomamatusse võrgustikku saadetud. Ja tean, et see hakkab elama nüüd oma elu. Ja just seda ma tahangi. Ootan sind.

maa

Isuäratuse pilt. Üks paljudest. Aga ikkagi on see maa eriline….

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Jõulujärgselt

Seekord siis sedamoodi.

Jõuluootuseset või erilisest tundest ei olnud mul juba enne mingitki märki. See kohaloleku teema ja üks päev korraga, on endiselt põhiline. Ja tasakaalu hoidmine-leidmine. Aga oli kingituste pakkimine. Ja selle paberikrabina sees on alati ka väike eriline hõng. See ettevalmistus ja kinkimise hea tunne.

Oli valge päikeseline päev. Autoga maale sõita oli peaaegu imeliselt tore. Õhus oli vaikus ja hinges ka. Sest veel hetk tagasi toodi kogu tegelik olukord mulle koju kätte. Piltlikult. See kohtumine selle teise naisega jõululaupäeval, oli raske mulle ning kangesti tundus ka, et Mehele. Sest ta oli laiali ning jällegi segaduses. Ei ole ikkagi nii kerge. Õhtul tuli liigne piirideta viinajoomine. Sõna otseses mõttes kakerdamine, ebaadekvaatsus, inetu purjus inimese olek. Lapsed vaatasid. Oli arusaamatus õhus. Sedasi polnud veel kunagi olnud. Mina pidin lihtsalt ka vaatama ning kaotama võimaluse tunda ennast natukenegi hoituna ja hoolituna sellel imelisel jõuluõhtul. Kingitust isegi ei vaadatud, ja ka midagi muud ilusat ei jäänud sellest. Ka moepärast viisakused jäid ära.

Oli üksimagamine jahedusest õhkuvas räämas korteris. Uni ei tulnud ja läks kohe jälle ära. Valu ei olnud. Oli lihtsalt tühjus. Ja mingi eriline ükskõiksus. Nagu tundetus. See jätkub veel edasi. Aga õnneks ei ole valu. Ja kuskil sees koguneb tugevamaks punktiks või keraks teadmine, et miskit ei ole enam teha. Minu tee läheb edasi. Kindlalt omal moel. Ja inetusi ei taha. Tahaks headust ja armastust tunda enda sees ja olla ikka ja jälle selles avatud hetkes. Tahaks tunda rõõmu lastest ja ilust. Ja ilu luua ja tunda. Ja aastat lõpetada. Ja otsi kokku tõmmata. Ja plaane teha. Ja unistusi tunda.

See kõik on olemas. Elu elamine. Elu tundmine. Elu tunnetamine.

Mõni teema on hetkel luku taga. Näiteks uued (mees)tuttavad. On mingi kartus tekkinud. Ja midagi on veel luku taga. Neid lukus sahtleid võib olla päris mitu.

Midagi teemakohast pildina ka:

jõulud