Valjult hüüdmas koos pringlitega

Lugesin hetkel täielikult mind lummavast raamatust Minu võitlus – “Nad tahtsid midagi, ja tahtsid seda nii innukalt, et ei suutnud sosistada ega pomiseda, vaid pidid seda valjult hüüdma.” See käivitas minus tõelise äratundmise. Just praegu on nii, et sositamine ja pomisemine ei ole üldse mitte enam piisav, isegi mitte õige. See midagi tahtmine nõuab valjult hüüdmist. Ja see midagi on täis igatsuslikku soovi Armsama järele. Mu süda on täis avarust ja armastust. Ja see kõik on kummaline segu tunnetest ja olukorrast, mis tegelikult üldse nendele ei vasta. Või tegelikult on tunded ja tegeliku elu olukord mingil teisel tasandil. Mis ime läbi küll on mulle antud see võimalus kõike seda kogeda!? Ja veel siia lõppu samast raamatust – “Pringlite nägemine toob õnne”.

IMG_0777-EFFECTS

Kõrgel ja valjult hüüdes

Advertisements