Keegi on Leo

Mind on saatnud üks plaat ja laulud seal nüüd juba üle kahe aasta. See on Maarja “Kuldne põld”. Ja esimene laul sealt, mis alati läbi südame läheb. Kuulan ja naudin. Tuntud laul. Aga sedasi meeldib kuidagi eriti. Ja alati olen seal kuulnud sõnu: Keegi on Leo. Ja see toob alati naeratuse suule ja sisse. See eristub üldisest tõsimeelsest meeleolust. Aga see on nii lõpmata armas ja puudutab. Täna otsisin netist päris sõnad välja ning seda seal ei olnud. Ikkagi üllatusin. Aga ilmselt minule jääb see just nii.

…  kuigi tean, et ei iial lõpe piin
     petan vahel siiski iseend

     vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust
     vikerkaar – tõusmas puust  ….

Sihti oma päevadesse leida pole just kerge. Just sihti. Tulevikku. Iga päeva hetkega võib veel hakkama saada. Teed ja toimetad. Aga kui mõtled, et mis ja kuidas edasi, siis jookseb mõte kinni.

Aga viimased möödunud päevad on toonud toredaid hetki. Jäävad: keskmise poja armas hommikuunine õnnesoov, väike armas kingitus Mehelt, paljude kolleegide ja sõprade meelespidamine ja igati õnnestunud isa juubel. Ikka väga annavad juurde laste rõõm ja vanemate õnnetunne oma laste üle. Las see jääda. See võib ka olla sihiks. Parima oleks kui selle sisse ainult ennast ei kaotaks. Armastan ennast praegu, ka oma vigadega ja tahtmistega teha teisiti. Arusaamatu on ainult, et kuidas ma ikkagi olen sattunud sellisesse ellu. Ja mis edasi.

Suure lapse kingitud lill rõõmustab meelt ja südant:IMG_1126