Soojus ja pehmus. Piirid ja vabadus.

Tänases natuke nukratoonilises vaikses hommikus oli raamat hingepuudutavalt inimeselt, udune mäenõlv, varsti lootusetult käestminev koerakarv, sõnum väga punase südamega oluliselt, saamata sõnum armsalt, valusnukker hingerebiv laul ja see luuletus suvaliselt avatud kohast:

….

Vaikselt end sirutab hing.
Eemaldub kehastki, ning
keset tavalist õhtut
lihtsalt sukeldub õhku.
Sukeldub ülespidi,
hoidudes nende ligi
öös kes liiguvad ringi,
kaitstes, ravides hingi.

    /Anneli Tõevere luulekogust “Poolkuuöö”/

IMG_1778

Jõululiselt värviliselt koduselt

Hingega rändamise sees

Päike andis täna kogu maailmale imeliselt roosa ja madala kuma. See suund, kust valgus tuli oli isegi üllatav. Veel on selgelt meeles, et päike paistab ju taevast, ülevalt. Nüüd oli tema paistmine kuidagi peidusolevalt madalalt. Ja värv oli sumedalt ja hingepugevalt punaroosa. Hing sai seda valgust täis. Õigemini see valgus ja see tunne oli seal ilmselt ennegi kuidagi rahutult võbelev olnud. Ja nüüd toimis see kurva päikese valgus päästikuna. Pisarapiiripealsena. Südantpigistavana. See pigistav ja valutav tunne on ikka veel minuga. Kuidas saab see ometi võimalik olla, et mind selline igatsus täidab. Olen ääreni, üleääreni täis igatsust. See teeb kõik mu sees nii avaraks ja samas pigistab kõik minus valusalt kokku. On see igatsus armastuses? Ilmselt seda ka. Aga siin oleks nagu palju-palju enamat, kui lihtsalt armastus. Või kas saab öelda üldse kunagi ja mingil juhul, et ah see on lihtsalt armastus? Armastus ei ole lihtsalt. See ei ole ühe objekti armastus, see on kõige ja kõigi armastus. See on minus ja samas ei ole ka või õigemini ma ei saa temaga kokku, ei leia teda. Muidu ei oleks ju valusahistavat igatsust.

Eilsel kohtumisel terapeudiga käisin rändamas. Mulle nii meeldib see rändamine. Ma tõesti ei tea, kas mulle sellisel viisil antakse vastuseid või näidatakse teeradu, mida mööda edasi minna. Vahel tundub, et ma saan sedasi kõik ja vahel, et mitte eriti. Nüüd sain veel ka igatsusele suurust juurde. See rännak ning see enda sügav jagamine. Tänases valguses sai see nii selgeks. Need silmad on minuga. See vaade. Kuidas saab nii olla, et silmad mind nii mõjutavad. Kuidas saab nii olla, et ma nendesse kinni jään. Tundub, et olen jäänud. See roosakuldne tunne mu sees on igatahes sarnane kunagi kogetule, sarnae millelegi, mida ma olen tundnud ning mida seetõttu natuke ka kardan. See tõstab mind taevastesse kõrgustesse. Ma ei pea ju sinna midagi rasket külge mõtlema? Ei tahagi ju seda raskust. Kõik saab mingil ainuomasel viisil hästi korda. Usun.

snow capped mountains under the cloudy skies

Värv on ja igatsus on…     – Photo by Stephan Seeber on Pexels.com

Sõstramaitselise keelega

Klaasist võetud suutäis lõi suu ja meele täis. Nii punasesõstraline, nii värske ja nii kaugeleviiv. Sügav suvemeenutus alanud sügisesse. Oli vist Margiti vein. Ühelt suveürituselt kaasa toodud. Meenutades muuhulgas ka armasamaga koosoldud hetke. Neid hetki on olnud sellel suvel nii vähe ja peaaegu kõik on mingi varjundiga – varjamise varjund, varastatud hetke varjund, mereääre tuule ja veinihõnguline, naudingurohke öövarjund. Ikka head varjundid ka, mitte vaid halvahõngulised. Iga hetk selletõttu eriline ja kordumatu. See Margiti veini kaasa toonud hetk oli selle erilisusega, et olime inimeste keskel. Mitte lihtsalt oma kodus varjul. See suvemaitseline veinisõõm Bondi filmiga taustaks tõi meelde hetke nautimise tõe. Hetked lähevad, aga head tunded jäävad. Mida saame ka edasi kanda ja peegeldada. Siia juurde metsane peegelpilt imeliselt Instsikurmu festivalilt. Igavesti jääv imeline tunne. Suvetunne mis jääb. Ja sügise meelepuudutused ja jäämised, mis kõik tulevad.

IMG_3035-EFFECTS

Peeglimaailmas

 

 

Kuldkeelega ütles üks teisele kallis

See tuli  mu juurde. See laul. Üleni täis valusheledat nukrust ja parajal annusel hiilivat lootusetust. Kõigi unistuste lõpp võib nii olla. Et kumbki ei taibanud milleks. Milleks?

… Kaks õnnelast elasid rahalinnas
ja loodsid veel minema sõita.
Et rongile peale või maha minna,
tuli teenida raha või võita.

Sest majad on rahast ja trepid metallist
ja on peenardel müntidest lilled.
On teekonna piletid, võimatult kallis,
et lahkuda rahast või millest, millest.

Nad laule siis müütasid raha linnas
ja müütasid südant ja käsi.
Kuni tundsid, ei suuda, ei tahagi minna.
Münte loendades mõtegi väsis.

Nad maja said rahast ja trepi metallist,
aias õitsesid müntidest lilled.
Kuldkeelega ütles üks teisele kallis,
kuid kumbki ei taibanud milleks, milleks…

Lauri Saatpalu & Katrin Mandel Rahalinn

huvitav1.jpg

ja müütasid südant ja käsi…

 

Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Fermat’ teoreemist ja Thomasinast. Seks ja kirjandus ka.

Üle päris pika aja sain ergutava elamuse osaliseks. Ühe hetke ekspromtotsus läbi joogatunnist loobumise kahjutunde viis mind teatrisse. Klassikaline draama. Ma ütleks, et päris teater. Ja see tükk – “Arkaadia” Vanemuise heas suures majas – oli tõesti päris teater. Tihe ja mõtte- ning tasanditerohke tekst ja inspiratsioon edasiseks. See, et selle tükist alguse saanud mõttesuunad ja tunded veel ikka minus ringi käivad, on just kõige parem. Kõige rohkem meeldis mulle Thomasina. See lapselikkus, kirglikkus ja matemaatiline geniaalsus. Ning loomulikult oli kõige taga, kõige kohal ja läbi kõige ainult üks kõikidest asjadest kõige tähtsam – armastus. Ja traagika ning kurbus, mis ka minu meelest alati armastusega kaasas käib. Ei tea, miks peab küll see olema nii paratamatu. Ja see matemaatiliste mõttekäikude tavatus ja mõnusa mõttepingutusega täidetud mäng. Kõik on matemaatika. Nagu kõik on ka armastus. Tundub, et on vastuolu, kuid pole ju.

Järgmisel päeval lugesin ka erinevaid arvustusi etenduse kohta. Enne etendust ei tee seda kunagi. Avastasin küll ütlemisi, mida ise ei märganud. See, et liiga selgelt ei olnud välja toodud suhtepaare ja armastussidemeid, vaid päris palju jäi ettekujutuse ning tunnetuse teha, see just mulle meeldiski. Mida aeg edasi seda enam olen õppinud hindama väljaütlemata sõnade jõudu. Ja järjest enam kardan väljaöeldud sõnade mõju ning mitmetimõistetavust ning lõplikkust.

arkaadia6

 

Armas hea tark Thomasina. Jäi palju sul tegemata ja ütlemata. Jätsid paljut endast maailma.