Kurbus kummaline tunne

Kurbus kummaline tunne. See lause kuidagi eriti on minuga. Ühe raamatu pealkiri. Lisaks sellele, et on sealt salasõnaks seatuna ka  seetõttu kogu aeg näppude liigutamise kaudu meeles hoitud.

Täna hommik on olnud just selline kurvatooniline. Just niisamuti, et on kummaline tunne. Kurbus. Eile sain sõbraga saunas juttu räägitud, lihtsalt jagada mõtteid. Jutt käis armastusest, olemisest, sellest mis on tähtis. Armastus mõistena oli mõttes, kuna lugesin natuke algust raamatust, mis on puhtalt sellest kirjutatud. Kümned inimesed jagavad oma teadmisi sellest. Just teadmisi. Vähemalt nii tundus.

Meeles on see armastus ka ühe telefonikõne tõttu. Helistas üks mees ja ilma eriliselt keerutamata või ilma pika sissejuhatamiseta ütles, et armastab mind. Armastab nii, et ei saa midagi muud teha. Ma olen nii ilus. Tahab mind suudelda. Kuidagi imelik, sõnulseletamatu ja ka raputav kogemus. Ei, see ei ole lihtsalt ühe segase mehe suvaline vaimuvälgatus. Me tundsime kunagi teineteist. Võib ju küll öelda, et kunagi. Kui me ei ole enam pea kolmkümmend aastat suhelnud. Ei saa ju öelda, et me ikka tunneme. Mina ei ole ju enam see, kes kunagi olin ja ma tahaks mõelda, et ka tema ei ole päris see, kes kunagi oli. Selline otsene armastusega lajatamine pani meenutama. Samas tõrjusin endast mingite väljamõeldud mõtete arenedatahtmist. Üritasin võtta seda lihtsalt kui ühte väga imelikku kõnet. Siis ühel päeval helistas ta jälle. Sama jutt. Nüüd suutsin vaadata tausta ja tema seisundit. Ilmselt ei olnud see päris reaalne või tavaline või kaine. Aga ikkagi. Tahaksin öelda, et mis mõttes!?! Sa tuled ja ütled otse ja selgelt, et armastad mind! Ja mida peaksin mina sellega peale hakkama? Ja, ja – ei peagi ju alati midagi. Aga siiski, need väljaöeldud sõnad ja see, kuidas need hakkavad omaette elu elama. Ja see, et mis siis on armastus. Kuskil mu sees elab ju nii suur igatsus. Ikka veel. Elab igatsus armastuse järele. Ja siis tuleb keegi lihtsalt ja ütleb, et armastab mind. Kui palju on sulle keegi öelnud elu jooksul, et armastab sind? Minule mitte eriti. Mõned korrad. Mõned inimesed. Ja siit edasi mõeldes – kuivõrd erinevalt võime me ikka aru saada, mis on armastus. Mis on armastus? Kuuleme üht ja tegelikult on võib-olla kõik hoopis teisiti.

Minu praegustes päevades on kurbust rohkem, kui rõõmu ja helget tulevikkuvaatamist. Ja siis, ütleb keegi, et armastab mind. Ja teine saadab sõnumeid punaste südametega ja samade imeliste sõnadega. Ja kumbki ei tea vist tegelikult, mis sellega peale hakata. Üks ei tea. Teine ei julge, oska ega suuda. Ja mina vaatan ja kuulan ja mõtlen, kui kummaline kõik see maailm on.

IMG_2153

Kurbus või lootus või rõõm või loobumine….

Hingega rändamise sees

Päike andis täna kogu maailmale imeliselt roosa ja madala kuma. See suund, kust valgus tuli oli isegi üllatav. Veel on selgelt meeles, et päike paistab ju taevast, ülevalt. Nüüd oli tema paistmine kuidagi peidusolevalt madalalt. Ja värv oli sumedalt ja hingepugevalt punaroosa. Hing sai seda valgust täis. Õigemini see valgus ja see tunne oli seal ilmselt ennegi kuidagi rahutult võbelev olnud. Ja nüüd toimis see kurva päikese valgus päästikuna. Pisarapiiripealsena. Südantpigistavana. See pigistav ja valutav tunne on ikka veel minuga. Kuidas saab see ometi võimalik olla, et mind selline igatsus täidab. Olen ääreni, üleääreni täis igatsust. See teeb kõik mu sees nii avaraks ja samas pigistab kõik minus valusalt kokku. On see igatsus armastuses? Ilmselt seda ka. Aga siin oleks nagu palju-palju enamat, kui lihtsalt armastus. Või kas saab öelda üldse kunagi ja mingil juhul, et ah see on lihtsalt armastus? Armastus ei ole lihtsalt. See ei ole ühe objekti armastus, see on kõige ja kõigi armastus. See on minus ja samas ei ole ka või õigemini ma ei saa temaga kokku, ei leia teda. Muidu ei oleks ju valusahistavat igatsust.

Eilsel kohtumisel terapeudiga käisin rändamas. Mulle nii meeldib see rändamine. Ma tõesti ei tea, kas mulle sellisel viisil antakse vastuseid või näidatakse teeradu, mida mööda edasi minna. Vahel tundub, et ma saan sedasi kõik ja vahel, et mitte eriti. Nüüd sain veel ka igatsusele suurust juurde. See rännak ning see enda sügav jagamine. Tänases valguses sai see nii selgeks. Need silmad on minuga. See vaade. Kuidas saab nii olla, et silmad mind nii mõjutavad. Kuidas saab nii olla, et ma nendesse kinni jään. Tundub, et olen jäänud. See roosakuldne tunne mu sees on igatahes sarnane kunagi kogetule, sarnae millelegi, mida ma olen tundnud ning mida seetõttu natuke ka kardan. See tõstab mind taevastesse kõrgustesse. Ma ei pea ju sinna midagi rasket külge mõtlema? Ei tahagi ju seda raskust. Kõik saab mingil ainuomasel viisil hästi korda. Usun.

snow capped mountains under the cloudy skies

Värv on ja igatsus on…     – Photo by Stephan Seeber on Pexels.com

Oks sai murtud

Olin käinud kordi ja päevi sellest oksast või õigemini turritavast juurikast üle. Iga kord mäest alla joostes oli hirm seljas, et komistan ja lendan ninali. Ikka kohmakalt käed-jalad laiali, mõni sinikas külge ja alandus ligi. Olin kordi ja päevi mõelnud, et võtan kodust lõikamise tangid ja lõikan ära. Ning see oli ikka jäänud tegemata. Ja tänasel hommikul läksin lihtsalt ja murdsin selle ära. Olin hämmastunud, kui lihtsalt sain raske asja lahendatud. Siiamaani hoian seda imestuse ja üllatuse tunnet. Lihtsalt läksin ja murdsin ära, mõtelge!

IMG_1360

Tihedalt tunnetatud vabadus

Kui niisama lihtsalt saaks kõiki eluprobleeme lahendada. Võib-olla tegelikult saabki. On vaja õiget hetke, piiratud mõtlemisest loobumise vabadust ja tegutsemist. Ja julgust. Aga eelkõige vabadust.

Viimasest kohtumisest oma terapeudiga meenus, kuidas ta aitas mul üles leida ning minusse tuua minu parema mina. Õigemini kuidas ma astusin sammhaaval oma parema mina tunde sisse. Teglikult tegin täpsustuse kohe järgmisel korral. Küsimus ei ole, et mul on parem mina või et ma kaotan ennast sellest paremast minast kaugemale. Küsimus on, et ma oleksin selles heas tugevas parema mina tundes. Astusin endasse, et tunda ennast paremini. Nägin enda ees säravamat, sinisemat, helendavamat mina. Ja astusin sellesse. Sellesse heasse tundesse. Ja see tunne viis selleni, et lihtsalt läksin ja murdsin selle oksa. Nüüd pean järgmise oksa murdma. See oli ju nii lihtne.

 

See kõik mis on

Tuul üllatas täna hommikul. See hoog ja rõõm. Ja need keerlevad lendlevad lehed ümberringi. Õues ümber lükatud suvetool. Lahti kukkunud uks. Seda hoogu oleksin tahtnud endasse võtta. Õhtuks leidsin mingi koha, kust seda hoogu endasse lasta. See oli päris kulmukergitav. Miks ma küll varem või enne ei olnud seda teinud. See avamise tunne. Et hoog ja jõud saaks tulla. Et mina saaks selle kõigega kaasa minna.

Hommikul tegin nagu ikka tiibade sirutuse harjutusi. Kõik algab sellest, et otsin üles oma tiivad. Ja meenutan Ailille. See on ühest jutust. Seda, kust ja kuidas ja kes see täpselt on, räägin teine kord. Seda kohe kindlasti. Siis hakkan tasapisi oma tiibu liigutama, koos tundega, koos sirutamistega. Ja seda seni, kuni tekib nagu enne õhku tõusmise tunne. See natuke enne päris äraminekut. See kindel usk ja veendumus, ilma mõtteta, ilma vajaduse üle korrata või ennast veenda. See lihtsalt on. Ma saan ja suudan. Ja tiivad jäävad rahulikuks. Ja mina astub tagasi koju ning teen kõike nagu ikka ja nagu vaja. Aga see hommiku tiivasirutuse tunne jääb minusse. Seda vähemalt parimatel päevadel.

IMG_1449

Tuule teel on asju 

Veel Itaalia südames ja meeles

Käin kolmapäeva õhtuti ühes väga armsas kõrgete lagedega ja avarate tubadega väikeses majas Veski tänavas. Soe ja avav. Kodune ja inspireeriv. Viimasel korral külastas meie olemist ka üks väikese Näuga sisenev kass-olevus. Algul tundus, et olen sattunud mingisse teise maailma, et mitte öelda muinasjutumaailma. Nüüd on tunne, et kõik on väga õige. On sama maailm nagu ikka ja ei ole ka.

Veel enne kui Itaaliasse ja Sempronianosse lendasin ning jõudsin, anti kirjutamiseks ette üks pilt vihmamärjast kitsast vanalinna tänavast. Natuke nukker ja tühi. Hästi kivine. Kõrgusesse pürgivad majaseinad. Kaugemal tänavalõpul mõned inimesed. Ja ei saa öeldagi, mida tundsin, kui kohal olin ja esimesse linna jõudsin. Kohvrid näpu otsas sisenesin keskaegsest kiviväravast. Ja ees nägin samasugust tänavat. Nagu sama pilt sellest kolmapäeva õhtust oli minu ette toodud.

IMG_7031

Kivid on vahele surutud linnas

Ja siis sellel ettemääratuse võlu kogeda antud korral kirjutasin nii:


Jälle üksi. Jülle ühel üksikul tänaval. Ei tea juba mitmendal. Ei tea juba palju neid üksikuid tänavaid ja üksiolemisi on olnud.

Kas peatuks ja istuks? See kohvik oma kutsuvate tänavakividel laudadega tundub ju üsna hea paik. Hea paik, et jätkata seda üksiolemise tuttavat olekut. Kõik lauad on ka tühjad, kedagi ei ole kasvõi pilgule vaadata. Et lihtsalt minna sellesse teise elu sisse minemise mängu. Istuks ja vaataks ühte üksikut kaasistujat ning kujutleks, milline on tema õhtu ja hommik. Kas ta ärkab suurte kõrgete akendega helevalges toas ja mõnusa pikaldase toimetamisega jõuab sellel hilisel tunnil alles oma lemmikkohvikusse. Või ärkab ta madalalesuruvas meeletult mõttetuid asju täis ruumis, naabrid kõrval käratsemas, kaasa tülpinult üle huuleotsa järjekordset etteheidet poetamas. Ja siis tuleb tal lõpuks ometi õhtu ja tuleb võimalus põgeneda ühte romantilise hõnguga vana linna tänavale, kus viimaks saab olla üksi.

Siiski tundub, et see vaikus ja inimesteta olek on mööduv. Natuke nagu kujutletav. Juba on õrnalt kuulda kaugelt lähnevaid samme ning sõnakõminat. Võimalik, et see siiski möödub. Tahan ja ei taha seda.

Istun siiski siia vähe vihmajahedale toolile. Enne võtan seest leti juurest ühe kuuma ning lõhnava kohvi. Või võtaks veini? On seltsim. See on nii huvitav, et vein pakub rohkem seltsi kui kohv. Mõte hakkab hoogsamalt rändama, jõuab kõrgemale ja kaugemale.

Ei, seekord võtan kohvi. On turvalisem. Võtan selle hetke olemiseks. Mulle nii meeldib see tänavaüksindus. Olgu pealegi, et seda üksindaolekut on vahel liigagi palju. Aga ikka ja jälle sõidan kusagile veel ja veel, et kogeda ikka ja sedasama võõra tänava võõrast üksinduse tunnet.

Kohvi on hea. Igakord see nii ei ole. Ja nüüd jõudis tänavalõpule loojuva päikese kaduvaks määratud valgus. Veel enne, kui päris pimedaks läheb. Siis tuleb jälle mul minna. Ja uusi kohti leida, kus üksi olla. Või ükskord mitte? 


 

 

Sõstramaitselise keelega

Klaasist võetud suutäis lõi suu ja meele täis. Nii punasesõstraline, nii värske ja nii kaugeleviiv. Sügav suvemeenutus alanud sügisesse. Oli vist Margiti vein. Ühelt suveürituselt kaasa toodud. Meenutades muuhulgas ka armasamaga koosoldud hetke. Neid hetki on olnud sellel suvel nii vähe ja peaaegu kõik on mingi varjundiga – varjamise varjund, varastatud hetke varjund, mereääre tuule ja veinihõnguline, naudingurohke öövarjund. Ikka head varjundid ka, mitte vaid halvahõngulised. Iga hetk selletõttu eriline ja kordumatu. See Margiti veini kaasa toonud hetk oli selle erilisusega, et olime inimeste keskel. Mitte lihtsalt oma kodus varjul. See suvemaitseline veinisõõm Bondi filmiga taustaks tõi meelde hetke nautimise tõe. Hetked lähevad, aga head tunded jäävad. Mida saame ka edasi kanda ja peegeldada. Siia juurde metsane peegelpilt imeliselt Instsikurmu festivalilt. Igavesti jääv imeline tunne. Suvetunne mis jääb. Ja sügise meelepuudutused ja jäämised, mis kõik tulevad.

IMG_3035-EFFECTS

Peeglimaailmas

 

 

Kuldkeelega ütles üks teisele kallis

See tuli  mu juurde. See laul. Üleni täis valusheledat nukrust ja parajal annusel hiilivat lootusetust. Kõigi unistuste lõpp võib nii olla. Et kumbki ei taibanud milleks. Milleks?

… Kaks õnnelast elasid rahalinnas
ja loodsid veel minema sõita.
Et rongile peale või maha minna,
tuli teenida raha või võita.

Sest majad on rahast ja trepid metallist
ja on peenardel müntidest lilled.
On teekonna piletid, võimatult kallis,
et lahkuda rahast või millest, millest.

Nad laule siis müütasid raha linnas
ja müütasid südant ja käsi.
Kuni tundsid, ei suuda, ei tahagi minna.
Münte loendades mõtegi väsis.

Nad maja said rahast ja trepi metallist,
aias õitsesid müntidest lilled.
Kuldkeelega ütles üks teisele kallis,
kuid kumbki ei taibanud milleks, milleks…

Lauri Saatpalu & Katrin Mandel Rahalinn

huvitav1.jpg

ja müütasid südant ja käsi…