Veel Itaalia südames ja meeles

Käin kolmapäeva õhtuti ühes väga armsas kõrgete lagedega ja avarate tubadega väikeses majas Veski tänavas. Soe ja avav. Kodune ja inspireeriv. Viimasel korral külastas meie olemist ka üks väikese Näuga sisenev kass-olevus. Algul tundus, et olen sattunud mingisse teise maailma, et mitte öelda muinasjutumaailma. Nüüd on tunne, et kõik on väga õige. On sama maailm nagu ikka ja ei ole ka.

Veel enne kui Itaaliasse ja Sempronianosse lendasin ning jõudsin, anti kirjutamiseks ette üks pilt vihmamärjast kitsast vanalinna tänavast. Natuke nukker ja tühi. Hästi kivine. Kõrgusesse pürgivad majaseinad. Kaugemal tänavalõpul mõned inimesed. Ja ei saa öeldagi, mida tundsin, kui kohal olin ja esimesse linna jõudsin. Kohvrid näpu otsas sisenesin keskaegsest kiviväravast. Ja ees nägin samasugust tänavat. Nagu sama pilt sellest kolmapäeva õhtust oli minu ette toodud.

IMG_7031

Kivid on vahele surutud linnas

Ja siis sellel ettemääratuse võlu kogeda antud korral kirjutasin nii:


Jälle üksi. Jülle ühel üksikul tänaval. Ei tea juba mitmendal. Ei tea juba palju neid üksikuid tänavaid ja üksiolemisi on olnud.

Kas peatuks ja istuks? See kohvik oma kutsuvate tänavakividel laudadega tundub ju üsna hea paik. Hea paik, et jätkata seda üksiolemise tuttavat olekut. Kõik lauad on ka tühjad, kedagi ei ole kasvõi pilgule vaadata. Et lihtsalt minna sellesse teise elu sisse minemise mängu. Istuks ja vaataks ühte üksikut kaasistujat ning kujutleks, milline on tema õhtu ja hommik. Kas ta ärkab suurte kõrgete akendega helevalges toas ja mõnusa pikaldase toimetamisega jõuab sellel hilisel tunnil alles oma lemmikkohvikusse. Või ärkab ta madalalesuruvas meeletult mõttetuid asju täis ruumis, naabrid kõrval käratsemas, kaasa tülpinult üle huuleotsa järjekordset etteheidet poetamas. Ja siis tuleb tal lõpuks ometi õhtu ja tuleb võimalus põgeneda ühte romantilise hõnguga vana linna tänavale, kus viimaks saab olla üksi.

Siiski tundub, et see vaikus ja inimesteta olek on mööduv. Natuke nagu kujutletav. Juba on õrnalt kuulda kaugelt lähnevaid samme ning sõnakõminat. Võimalik, et see siiski möödub. Tahan ja ei taha seda.

Istun siiski siia vähe vihmajahedale toolile. Enne võtan seest leti juurest ühe kuuma ning lõhnava kohvi. Või võtaks veini? On seltsim. See on nii huvitav, et vein pakub rohkem seltsi kui kohv. Mõte hakkab hoogsamalt rändama, jõuab kõrgemale ja kaugemale.

Ei, seekord võtan kohvi. On turvalisem. Võtan selle hetke olemiseks. Mulle nii meeldib see tänavaüksindus. Olgu pealegi, et seda üksindaolekut on vahel liigagi palju. Aga ikka ja jälle sõidan kusagile veel ja veel, et kogeda ikka ja sedasama võõra tänava võõrast üksinduse tunnet.

Kohvi on hea. Igakord see nii ei ole. Ja nüüd jõudis tänavalõpule loojuva päikese kaduvaks määratud valgus. Veel enne, kui päris pimedaks läheb. Siis tuleb jälle mul minna. Ja uusi kohti leida, kus üksi olla. Või ükskord mitte? 


 

 

Advertisements

Sõstramaitselise keelega

Klaasist võetud suutäis lõi suu ja meele täis. Nii punasesõstraline, nii värske ja nii kaugeleviiv. Sügav suvemeenutus alanud sügisesse. Oli vist Margiti vein. Ühelt suveürituselt kaasa toodud. Meenutades muuhulgas ka armasamaga koosoldud hetke. Neid hetki on olnud sellel suvel nii vähe ja peaaegu kõik on mingi varjundiga – varjamise varjund, varastatud hetke varjund, mereääre tuule ja veinihõnguline, naudingurohke öövarjund. Ikka head varjundid ka, mitte vaid halvahõngulised. Iga hetk selletõttu eriline ja kordumatu. See Margiti veini kaasa toonud hetk oli selle erilisusega, et olime inimeste keskel. Mitte lihtsalt oma kodus varjul. See suvemaitseline veinisõõm Bondi filmiga taustaks tõi meelde hetke nautimise tõe. Hetked lähevad, aga head tunded jäävad. Mida saame ka edasi kanda ja peegeldada. Siia juurde metsane peegelpilt imeliselt Instsikurmu festivalilt. Igavesti jääv imeline tunne. Suvetunne mis jääb. Ja sügise meelepuudutused ja jäämised, mis kõik tulevad.

IMG_3035-EFFECTS

Peeglimaailmas

 

 

Kuldkeelega ütles üks teisele kallis

See tuli  mu juurde. See laul. Üleni täis valusheledat nukrust ja parajal annusel hiilivat lootusetust. Kõigi unistuste lõpp võib nii olla. Et kumbki ei taibanud milleks. Milleks?

… Kaks õnnelast elasid rahalinnas
ja loodsid veel minema sõita.
Et rongile peale või maha minna,
tuli teenida raha või võita.

Sest majad on rahast ja trepid metallist
ja on peenardel müntidest lilled.
On teekonna piletid, võimatult kallis,
et lahkuda rahast või millest, millest.

Nad laule siis müütasid raha linnas
ja müütasid südant ja käsi.
Kuni tundsid, ei suuda, ei tahagi minna.
Münte loendades mõtegi väsis.

Nad maja said rahast ja trepi metallist,
aias õitsesid müntidest lilled.
Kuldkeelega ütles üks teisele kallis,
kuid kumbki ei taibanud milleks, milleks…

Lauri Saatpalu & Katrin Mandel Rahalinn

huvitav1.jpg

ja müütasid südant ja käsi…

 

Visandades ennast

Jägnev tekst oli mingis mõttes suunatud kellegile, samas ikkagi endale ja mõndede asjade endast väljasaamine.

See oleks nagu sõnade ja mõtetega visandamine, nagu kerge paberi puudutus pintsliga või veel parem pliiatsiga. Mõned jooned on sellised kergemad ja mõned üsna ainult aimatavad ja mõned joonistuvad tugevamalt välja. Mõni tundub minule tugevam ja torkab kuidagi rohkem silma või südamesse. Mõni hoopis teine sulle. Need sõnad ja mõtted, mis minul on ei pruugi päris sellistes värvides ja rõhutustes nagu nad mõeldud olid paberile jõuda, veel vähem sinuni.

*Olen kodus ja sina ka. Ikka tunnen ja mõtegi liigub sinna, et millal siis jälle tuleb kõne või sõnum. Millal sa jällegi eemaldud, lähed ära, segaduses, kerge närvilisusega. Mis hetkel see toimub on teadmata. See võib tulla igal hetkel. See võimalus tulekuks on. See teadmine ja mõte saadab mind. On keegi teine sul. Ja igal juhul, ükskõik kuidas ma ka ei hoia ennast selle eest, see vajub mu peale, sõidab must üle. Hetkel, millal ma ei ole valmis, ei oota seda. See tuleb ikka…

*Sa tuled lähemale.  Ja mingi nähtamatuna tuntav tunne tuleb mu üle. Kui oled päris lähedal, kui võtad mind oma käte vahele, siis see tunne on täiesti minu üle. See on nii hea. Tahaks et see nii jääkski. See hoituse ja armastuse tunne. Siia tõmbaks kindlasti midagi punasega…

*Midagi väga mustaga. Laiemalt. Isegi kõige taustaks. Sa kahtlesid, kas meie poeg on sinu laps. See tunne on ilmselt su sees olnud kõik need 17 aastat?! Päris hirmutav. See, et sa ei ole uskunud mind. Miks küll? Mul ei ole kedagi teist olnud… See usalduse puudus. Nüüd veel. See, et saa usud minust, et ma niimoodi võiks sulle valetada. Üsna porivärvi tegelikult need jooned või pilved… Tuleb hajutada millegi  helgemaga.

*Minu usaldus sinu suhtes. Haakub ilmselt selle porivärvi pilvega. Ma ei ole saanud sust sellist kindlustunnet, mida oma sisemises ebakindluses ikka ja jälle olen vajanud. Teed ja hoiad nii palju asju enda teada ja see kindlustunne, mida siis rõhutatult välja tood – mida kõike oled teinud meie ja minu heaks – see on natuke pingutatud, ei ole minus tunnet, et sa tõesti oled seda oma südames tahtnud teha. Tegelikult oled tahtnud, kuid ikkagi oled pidanud ka. See sundseisu maik on juures. See on siiski midagi heledamat…

*Need üksikud hetked, mil oleme saanud  rääkida rahulikult kõigest. Mul on vähemalt jäänud südametunne, et sa oled rääkinud südamest. Viimati seal krossimäe nõlval. Peale viimast minupoolset meeleheitlikku pingutust, et kõik lõpetada. Ja tunnet, mis meid ikkagi teineteise poole tõmbas. Ja enne ka mõnel korral. Pisaratega. Miks see kõik on nii kurb? Ja nii hea on tunda seda hoolimise ja südame sideme tunnet meie vahel. See on ju see, mida oleme otsinud. Päike paistab. Me istume. Ja ütleme asju. Ei võta isiklikult. Kuulame teist. Ja oleme lõpmatult kurvad. Mismoodi see nii on…

*On joogatunni lõpetamise mantra. Sügavale pugev –  „Paistku Päike alati su peale, Ja arm sind kaitsku, hinge hele valgus sinu sees, sul näitab teed“. Kuude viisi on olnud esimene ja ainus mõte seda öeldes sinule. Olid kaugel või ka lähemal – laulan sulle – armastus sinu sees näitab sulle teed. Pisarad südames. Lootus. Kas jõudis see sinuni? Usun, et jõudis. Mingil moel. Tundsin seda palju hiljem…

*On õhtu. Argine. Köögis asjad ära. Kassisöök kõrgemale. Laps magama. On harjunud ja vajab minu rituaalset „head ööd“.  Me nagu eriti ei suhtlekski sinuga. Oleme küll samas ruumis. Ei silmavaatamist. Ei puudust. Või vahel väheke. Kõrvalistumine. Üle käe libistamine. Lähme magamistuppa. Voodisse. Ja see mis siis toimub on nagu teine dimensioon, teine maailm. Me oleme üks. Iga liigutus kõlab teises vastu, tuleb tagasi, just nii nagu kõige parem on. Ei ühtegi mõtet. On vaid voolamine… Müstika.

*Lähed jälle. Seisad uksel. Uks sulgub. Auto eemaldub. Tühjus ja tundetus sees. Ja kergendus. Mingis mõttes on sinu kodusolek koorem. See ebakindluse ja ebamäärasuse koorem. Kui ööd välja jätta.

*Uus kogemus – hirm! Sellel hommikul tundsin nii meeletut hirmu. Kõik oli hirmu täis. Värisedes, kiirustades tormasin koju. Silme ees sina liikumatult lamamas. Olid püsti. Ei olnud liikumatu. Õnneks. Aga olid eemalolev, nagu katki. Hirm ja ärevus ei võimaldanud olukorda hinnata. Olin nii löödud. Ei osanud enda hirmutundega, millel alust ei olnud, kuhugi minna ega midagi teha. Ja tegelikkult oli tunne õige. Ainult kujutluspilt olekust vale. Mul oligi põhjust hirmu tunda… Roheline värv. Eemaldumine.

*Ja nüüd oleme seisus, kus ei ole neid öid. Päevad on paremad. On hoolimine ja arvestamine. Koos on hea. Õhtul ja hommikul kallistus. Mõnikord väga eriline. Sügavalepugev. Tunnet tekitav.  Veel sammuke edasi ja siis oleks kõik jälle nii lähedane. Igatsen seda lähedust. Puudutused ei asenda lõpuni seda teineteisesse minemist ja teineteises tundmist. Ja andmise ja andumise suurt õnne. Aga muutumist on vaja. Osa minust ei taha kuidagi sellega nõustuda… Kõik pidi ju võimalik olema…

*Iga hetkega õpin midagi. Endast eriti. Sinust ka. See on huvitav, valus, kurb. Rõõmu ja õnne on vähem kui minu mõte tahaks. Hetked on siiski erinevad. See hetkes elamine. Vahest, harva, üksi teki alla pugedes, tahaks, et elu oleks laiem, avaram, et hetked ulatuksid kaugemale tulevikku, et oleks tulevik. Et ei oleks ainult üks päev korraga… et ei oleks üks inimene ainult, üksi. Kui olen niimoodi tundnud üks olemist sinuga.

Paber sai selleks korraks täis visandatud. Minu elu. Meie elu. Värvid, jooned. Looming.

Üksolemine

Üksolemine

 

Hüüe kuhugi kellelegi

See, kuidas õhtupäike paistab meie maja otsaaknast sisse ja kõik eriliseks teeb, on midagi, mille järgi jään alati igatsema. See eriline valgus ja vaikus. Pildile olen proovinud püüda, kuid asjata. Jääb pilt, mida vaadates vaid mina tean ja tunnen seda tunnet. Mina üksi. Või ikkagi võiks kuskil olla keegi, kes samal ajal või vähemalt samamoodi vaatab ja tunneb?

Käisin õhtusel jalutuskäigul koeraga ning siis tuligi pähe (geniaalne!?) mõte, et hüüan ka siin. Olen seda mõtet ja soovi erineval viisil proovinud universumi saata ning vahel on tunne, et see on ka kohale jõudnud ning vahel on tunne, et mitte sugugi. Et see ei jõua kuhugi. Erinevalt mingist muust soovist ja mõttest, mille olen ka saatnud ja mis on teoks saanud. Nagu näiteks see, et kunagi soovisin nii väga, et mu mees leiaks ometi kellegi teise, et siis saaks ma ometi vabaks. Leidiski. Vabaks ei saanud. Või vähemalt ei ole siiani saanud. Aga veendusin, et väljasaadetud mõte saab teoks. Mõttel, eriti veendunud soovi kujul, on tohutu jõud.

Nüüd siis soov ja mõte. Sina, kes sa kuskil minust eemal, kuid samas niisamamoodi olemas oled. Sina, kes võib-olla natuke üksildaselt õhtuvalgust vaatad, natuke unistad ja natuke eemale soovid. Sina, kelle juurde need sõnad jõuavad. Ühel või teisel moel. Kohe või natuke hiljem. Sina anna endast märku. Tule, kirjuta, et oled olemas. Et oled ammuilma unistanud kaugemast reisist, kaugest maast. Miks mitte just Pika Valge Pilve maast. Jah, just sellestsamast, Uus-Meremaast. Esimene nimi kõlas kutsuvamalt. Siin olen mina, kes ootab. Ootab, et kuskilt saadetakse mulle see inimene, kellega koos see reis teoks teha. Ei ole ma mingi reisihull. Olen imevähe kuskil käinud. Kardan ka. Kuid tean, et sügisese novembrikuu ühel hommikul ma alustan oma reisi. Nii väga tahaks kellegagi koos minna. Tunnen, et võiks ka üksi. Ses mõttes, et kui on valik, kas minna üksi või üldse jätta minemata, siis lähen ikkagi ka üksi. Samas oleks koos parem ja kindlam ja võib-olla oleks jagatud hetked, need kohe-kohe jagatud muljed ja pärast jagatud mälestused, hoopis enam väärt. Tule, palun, mu juurde. Just see õige inimene. Ei ole tegelikult vahet, oled sa mees või naine. Mingi elukogemus, st ka mingi vanus, loob ilmselt paremad eeldused ühisosaks ja koosolemise mõnusaks tegemiseks. Aga tegelikult on vanus ju ainult number.

See soov on nüüd mingisse suhteliselt hoomamatusse võrgustikku saadetud. Ja tean, et see hakkab elama nüüd oma elu. Ja just seda ma tahangi. Ootan sind.

maa

Isuäratuse pilt. Üks paljudest. Aga ikkagi on see maa eriline….

Sa oled uskumatu

Sain täna kirja, mis algas “Sa oled uskumatu:)”. See, mida see lause minus käivitas, raputab mind veel praegugi. Ja üllatab. Mingi eriline sisemine plahvatus. Suur ruum minu sees läks kaheks, mõlemad pooled kihutasid eemale, ei tahtnud kuidagi minusse ära mahtuda. Üks osa oli maailma suurim rõõm, rõõm sellise positiivse sõnumi eest, rõõm sellest, mida ma väärt olen, ja ma olen nii palju väärt ja keegi teab seda, ma ei ole üksi. Ja teine pool oli maailma suurim valu, valu sellest negatiivsusest, valu sellest, et jällegi olen teinud midagi väga valesti, et ma olen hakkama saanud millegi tohutult halvaga ja see halb ongi minu olemus, et ma olengi üksi. Need kaks mõtet ja poolt vaheldusid mu sees ja ma nagu nägin seda kõrvalt. Ma läksin negatiivse poole sisse ja siis jälle positiivse ja olles negatiivsuses ei saanud ma uskuda, et see võiks olla tõsi ning olles positiivsuses, kahtlesin selles ja arvasin, et see on ikkagi negatiivne. See kuidas ma kõike vaatlesin ja tunnetasin, üllatas ja elavdas mind.

Lugesin seda lauset ikka uuesti ja uuesti. Kümneid kordi. Ja mingil tabamatul üheteistkümnendal korral sain aru, et oli kirjutatud “Sa oled uskmatu:)”…

Kõik oli mitte midagi.

IMG_0820

Ilu ja hirm

Hea uus ilm

ytlevad1

Ei saa seda mitte lisamata jätta. Liiga õige ja liiga õigel ajal anti see mulle silmade ette. Lugesin seda pühapäeval päikselise laua taga olles jõudnud tagasi Ülikooli vilistlaste kokkutulekult. Sain sealt sellise kire-armastuse-imetluse-jamaeiteamisveel laksu, et olen veel ikka tänasel teisipäeval selle mõju all. Ja ise püüan muudkui hoida seda tunnet. Seda ülisinistesse silmadesse vaatamise tunnet. Seda kehade kooskõla tunnet. Seda meeldimise ja liblikad kõhus tunnet ning mingit erilist vabaduse ja vabaks saamise tunnet ka. Olen teelahkmel. Tõesti nii see on. Ning väike samm tagasi hetke tunnete valguses ei teeks paha. Veel kaks ööd varem ütlesin lahti ka abielulisest suhtest mehega. Magab nüüd teises toas. Ka see on vabadus.

Ja pealkiri tuli iseenesest mu sõrmede vahelt – anti mulle ja kandsin ka koju seinatahvlile. Need kolm sõna on alati mulle kuidagi väga eriliselt mõjunud. Nii ka nüüd.

Väike täpsustus veel juurde:

ytlevad2

Ja pilt ka, sest see on minulik ja minuga alati kaasas, see üks element, mingil omal kujul:

saatuseratas

Ei saa ma lähenevaid sündmusi ei mõjutada ega vältida…