Ära vaata tagasi

pilt

Valgus pimestab ja lummab…

Sattus täna kätte raamat luuletustega – Janek Mäggi “Ood rõõmule”. Täitsa sobis ja mingis suhtes isegi köitis.

…tagasivaatamisvaatuses
oleme kinni saatuses
soolasambaks sambumises
seljataha ambumises

oodates aega kuni vaid
saab õuepääl hoomata humalaid
väikseid armsaid ja rumalaid
millest võib päästa uni vaid

vahel võib rääkida minevikust
õudsast ja kalgist pinevikust
tagasivaatepeeglisse heit
pilk on kui ribadeks rebldund kleit…

Eriti meeldis see rebldund kleit. Tekkis mingi visuaalne pilt kohe.

Muidu olen ikka selles faasis, kus hoian ja toidan oma armastust. Sest endiselt tundub, et ainus pääsetee on hoida alles armastust.

Isegi meeldib see mõte praegu, et oma eluga elan nüüd väljaspool tavapärasust. Teadlikult ja võib-olla isegi rahulolevalt. Muidu ollakse lihtsalt armukesed. Ja see ei tundu tegelikult kellelegi liiga imelik või võõristav. Nüüd olen mina nagu armuke. Oma laste isale ja elukaaslasele. Ja see mõte isegi meeldib mulle. Armastan ja ootan. On isegi mingi igatsus ja elevus. Ainult seda ma juba tean oma eelnevast elukogemusest, et armukeseks olemise lõpp ei ole kunagi õnnelik. Või?Äkki siiski seekord saan teisiti. Eks see asi veel seedub mu sees. Igatahes viimane nädal armsamaga oli lummav. Eriti viimane öö ja hommik. Mida veel elult tahta.

Ärkasin hommikul selgest ja ülisügavast unest. Õnneks ei maganud sisse. Nii sügaval tundusin olevat. Meelde jäi läbiselge tunne – pakkisin muudkui asju, et mida kaasa võtta. Terve tuba ja kapid ja riiulid olid täis mingeid koduseid ja harjunud ja nagu ka armsaid asju. Kaasa sain võtta vähe. Ja kohati olin hädas otsustamisega, et mida võtta ja mida jätta… Aga mineku tunne oli väga kindel. Ja siis ärkasin voodisse…

Advertisements