Jõulujärgselt

Seekord siis sedamoodi.

Jõuluootuseset või erilisest tundest ei olnud mul juba enne mingitki märki. See kohaloleku teema ja üks päev korraga, on endiselt põhiline. Ja tasakaalu hoidmine-leidmine. Aga oli kingituste pakkimine. Ja selle paberikrabina sees on alati ka väike eriline hõng. See ettevalmistus ja kinkimise hea tunne.

Oli valge päikeseline päev. Autoga maale sõita oli peaaegu imeliselt tore. Õhus oli vaikus ja hinges ka. Sest veel hetk tagasi toodi kogu tegelik olukord mulle koju kätte. Piltlikult. See kohtumine selle teise naisega jõululaupäeval, oli raske mulle ning kangesti tundus ka, et Mehele. Sest ta oli laiali ning jällegi segaduses. Ei ole ikkagi nii kerge. Õhtul tuli liigne piirideta viinajoomine. Sõna otseses mõttes kakerdamine, ebaadekvaatsus, inetu purjus inimese olek. Lapsed vaatasid. Oli arusaamatus õhus. Sedasi polnud veel kunagi olnud. Mina pidin lihtsalt ka vaatama ning kaotama võimaluse tunda ennast natukenegi hoituna ja hoolituna sellel imelisel jõuluõhtul. Kingitust isegi ei vaadatud, ja ka midagi muud ilusat ei jäänud sellest. Ka moepärast viisakused jäid ära.

Oli üksimagamine jahedusest õhkuvas räämas korteris. Uni ei tulnud ja läks kohe jälle ära. Valu ei olnud. Oli lihtsalt tühjus. Ja mingi eriline ükskõiksus. Nagu tundetus. See jätkub veel edasi. Aga õnneks ei ole valu. Ja kuskil sees koguneb tugevamaks punktiks või keraks teadmine, et miskit ei ole enam teha. Minu tee läheb edasi. Kindlalt omal moel. Ja inetusi ei taha. Tahaks headust ja armastust tunda enda sees ja olla ikka ja jälle selles avatud hetkes. Tahaks tunda rõõmu lastest ja ilust. Ja ilu luua ja tunda. Ja aastat lõpetada. Ja otsi kokku tõmmata. Ja plaane teha. Ja unistusi tunda.

See kõik on olemas. Elu elamine. Elu tundmine. Elu tunnetamine.

Mõni teema on hetkel luku taga. Näiteks uued (mees)tuttavad. On mingi kartus tekkinud. Ja midagi on veel luku taga. Neid lukus sahtleid võib olla päris mitu.

Midagi teemakohast pildina ka:

jõulud

Olemise rõõm

Rõõmust on asi ikka veel kaugel. Rohkem klapiks vist “Olemise talumatu kergus”, sest suhteliselt talumatu on küll. Olemine on. Kergus on see, kuhu poole püüelda.

Olen kirjutanud 2 üsna rasket kirja sellel nädalal. Ühe Mehele ja teise Tema Teisele Naisele. Tean, et viimase kirjutamine ei olnud kindlasti kõige mõistlikum asi maailmas. Aga ma ikkagi klammerdusin selle mõtte külge. Nädal aega seedisin, lugesin ja kirjutasin. Ja ei loobunud mõttest. Täna siis saatsin ära. Ma ei tea kui paljud naised kirjutavad oma mehe teisele naisele kirju. Ilmselt ikka tehakse midagi. See segane ja keeruline aeg, kus mõlemad on olemas – naine, laste ema ja naine, uus armastus – ning kus mõlemad uksed on veel lahti, ilmselt tekitabki ebamõistlikke tegevusi. Mina sain midagi endast välja. Kergem ei saanud. Liiga palju olen kinni jäänud sellesse olukorda. Viimane piir, kus enam rohkem ei taha kanda, paistab. Suht kõrini on küll kõigest. Sellest kannatamisest.

Tahtsin tegelikult kirjutada mingis üldisemas, enesevälisest teemast. Näiteks tätoveeringutest. Nüüd võiksin sellest ju kirjutada lähedasemalt, erilisemalt. Kogemus on endal olemas. Väga avardav kogemus. Julgustükk. Paha tüdruku tegu. Minus on ilmselt see ikkagi peidus, ei ole saanud päriselt läbi elada.

Oodates järjekordselt salongis oma pildi täiendamist jäi näppu ajakirjast see pilt – ahvatlev, ilus, heas mõttes hull:

IMG_1162

Võib olla selles võikski peituda olemise rõõm.