Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Fermat’ teoreemist ja Thomasinast. Seks ja kirjandus ka.

Üle päris pika aja sain ergutava elamuse osaliseks. Ühe hetke ekspromtotsus läbi joogatunnist loobumise kahjutunde viis mind teatrisse. Klassikaline draama. Ma ütleks, et päris teater. Ja see tükk – “Arkaadia” Vanemuise heas suures majas – oli tõesti päris teater. Tihe ja mõtte- ning tasanditerohke tekst ja inspiratsioon edasiseks. See, et selle tükist alguse saanud mõttesuunad ja tunded veel ikka minus ringi käivad, on just kõige parem. Kõige rohkem meeldis mulle Thomasina. See lapselikkus, kirglikkus ja matemaatiline geniaalsus. Ning loomulikult oli kõige taga, kõige kohal ja läbi kõige ainult üks kõikidest asjadest kõige tähtsam – armastus. Ja traagika ning kurbus, mis ka minu meelest alati armastusega kaasas käib. Ei tea, miks peab küll see olema nii paratamatu. Ja see matemaatiliste mõttekäikude tavatus ja mõnusa mõttepingutusega täidetud mäng. Kõik on matemaatika. Nagu kõik on ka armastus. Tundub, et on vastuolu, kuid pole ju.

Järgmisel päeval lugesin ka erinevaid arvustusi etenduse kohta. Enne etendust ei tee seda kunagi. Avastasin küll ütlemisi, mida ise ei märganud. See, et liiga selgelt ei olnud välja toodud suhtepaare ja armastussidemeid, vaid päris palju jäi ettekujutuse ning tunnetuse teha, see just mulle meeldiski. Mida aeg edasi seda enam olen õppinud hindama väljaütlemata sõnade jõudu. Ja järjest enam kardan väljaöeldud sõnade mõju ning mitmetimõistetavust ning lõplikkust.

arkaadia6

 

Armas hea tark Thomasina. Jäi palju sul tegemata ja ütlemata. Jätsid paljut endast maailma.

 

Hea uus ilm

ytlevad1

Ei saa seda mitte lisamata jätta. Liiga õige ja liiga õigel ajal anti see mulle silmade ette. Lugesin seda pühapäeval päikselise laua taga olles jõudnud tagasi Ülikooli vilistlaste kokkutulekult. Sain sealt sellise kire-armastuse-imetluse-jamaeiteamisveel laksu, et olen veel ikka tänasel teisipäeval selle mõju all. Ja ise püüan muudkui hoida seda tunnet. Seda ülisinistesse silmadesse vaatamise tunnet. Seda kehade kooskõla tunnet. Seda meeldimise ja liblikad kõhus tunnet ning mingit erilist vabaduse ja vabaks saamise tunnet ka. Olen teelahkmel. Tõesti nii see on. Ning väike samm tagasi hetke tunnete valguses ei teeks paha. Veel kaks ööd varem ütlesin lahti ka abielulisest suhtest mehega. Magab nüüd teises toas. Ka see on vabadus.

Ja pealkiri tuli iseenesest mu sõrmede vahelt – anti mulle ja kandsin ka koju seinatahvlile. Need kolm sõna on alati mulle kuidagi väga eriliselt mõjunud. Nii ka nüüd.

Väike täpsustus veel juurde:

ytlevad2

Ja pilt ka, sest see on minulik ja minuga alati kaasas, see üks element, mingil omal kujul:

saatuseratas

Ei saa ma lähenevaid sündmusi ei mõjutada ega vältida…

Nihkes

Tänane esmapäevahommikune ärkamine oli tundega, et midagi on viltu. Oli kuidagi valge. Ja hetk hiljem tuli ehmatus. Raadio ei olnud mängima hakanud, st äratust ei olnudki. Kell näitas 19:11. Aga asi ei olnud lootusetu. Jõudsin kõike tehtud. Natuke ehk kiiremalt ja kerge ärevusega, kuid kõik sai korda ning kooli juures olime isegi varem kui tavapäraselt. Ühesõnaga kell oli mul nihkes. Minus oli ja on jäänud teadmine, et keegi  äratas mind. Minu kaitseingel. Ma olen lõpmatult tänulik selle eest. Ja see oli kinnituseks veelkord, et mind hoitakse.

Nihkes tunne on aga ikkagi olemas. Midagi on kuskilt paigast liikunud. Siht või teadmine, et kuhu ja kuidas, oli vahepeal selgem ja sirgem. Nüüd olen kuhugi kaldunud. On natuke hirmu, on liiga suur kurbus ja on liiga suur põgenemissoov.

Õnneks on mul kodu ja kui ma eile õhtul uksest sisse astusin, koos tütrega, Mees oli lahkunud ja jätnud kergendustunde, siis tundisin ennast õnnelikuna. Kaminas põles tuli, kiisu jooksis vastu, koer Saara ootas ukse taga. Tuba oli soe ja ootav. Ei mingeid meenutusi sellest, et olin ja olen olukorras, millist ei soovi ja mis kohe on muutumas.

IMG_1452

Sellist mõnu ja olla-oskamist ning hetke nautimist imetlen ikka ja jälle… 

Minust saab sügav järv

Olen terve järv, mitte ainult selle pind. See oli mõte ühel päeval. Ma ei ole pinnavirvendused, lained, sodi veepinnal ning peegeldused taevast ja kõigest ümbritsevast. Mina olen ikka mina. Vaba ja sügav. Vaga vesi, sügav põhi. See meenub mulle kogu eelnevast elust, seda on mulle korduvalt öeldud. Ja nüüd tean, et olen järv.

Eile oli teistsugune päev. Selles mõttes, et sain tunda elevust ja sisemist värinat, mida mitte iga päev osaks ei saa. Ühe lihtne telefonikõne oli selle põhjustajaks. Vana tuttav, võiks öelda, et kaugelt noorusmaalt. Üsna täpselt 30 aastat ei teadnud ma tast midagi. Lisaks sellele üsna muljekale ajalisele tegurile, tõi see kohtumine meelde ka esimese malevasuve. Just sealt see tutvus pärinebki. Ja tollest suvest jäi see mees meelde võib-olla ka vähe rohkem kui ükskõik kes. Saimegi kokku ning rääkisime. See esialgne värin läks tegelikult üle. Ei olnudki nii hirmus. Rääkida oli hea. Sai läbi võetud sündinud ja üles kasvatatud lapsed ja muud elu-olu muutused, mis olnud. Mingi huvitav elevus ja soe tunne püsib veel ka täna mu sees. Ilmselt ikka energeetilisel tasemel olime hästi kokku klappivad. Mõlemad ilmselt olid ka hästi häälestunud selleks kohtumiseks, aga siiski mitte liiga kaua, et ma ei tea mida välja mõeldud. Kohtumine tuli äkki. Tunded olid ehedad ja head.

Just eriti huvitav oli enda tundeid jälgida. Selles valguses, et endal just parasjagu on eluline olukord muutumas ning süda vaba(nemas), siis teiste meestega seoses on ilmselt nii mõnedki tunded kergesti võimendumas ja see tunne, et saan ise oma elu elada, tekitab erutust ja annab energiat. See tunne, et olen vaba on väga võimas. Isegi kui igal hetkel see vaba-olek ei olegi nii selge ja põhjendatud, on see ometi suur eesmärk ja püüe. Ja sellega kaasneb õnnetunne või midagi väga sarnast.

Eile joogatunnis tegime ühte kriyat, mis pidi mõjuma alateadvusele. Ei tea, kas see nii ka oli, kuid terve tänase öö nägin unes oma kõige esimest korterit. Ja kogus öö kindlustasin ning lukustasin selle ust, mis oli millegipärast hästi räbal ega tahtnud kuidagi kinni seista. Oli mingi tabalukk, kuid keegi nagu tahtis kogu aeg sisse tulla. Oli mure ja tegutsemine selle kaitseks. Ei olnud ma ka nagu päris üksi, kuid kes seal veel oli seda ei mäleta. Selline raske öö oli koos selle meenutuse-unenäoga ning valutavate lihastega. Peale joogatundi on alati väga teistsugune öö, kuid nii selgeid unenägusid näen harva.

Meditation1

See järv ja see rahu…

Iga hetk – parim

Kõik tarkused ja teadmised, kõik kogemused võivad ühe hetkega olnud kadunud. See hetk, kus on ainult tegutsemine, ainult purskamine, ainult tunded. Ei mingeid mõtteid. Ei mingit mina. Oleksin nagu keegi teine.

Ühesõnaga – kukkusin läbi vaheeksamist. Väga olulisest kusjuures. Ei saanud hakkama selle võimalusega, mis mulle anti. Kahju. Ma ilmselt ei ole seda endale andestanud.

Võin ainult aru saada, mis olid need põhjused. Olen need saanud välja öelda. Selgitada. Sai kergem. Kuid klõps oli käinud. Enam tagasiteed ei ole.

Olin negatiivne ja pime.

Tahaks nii vaba olla sellest teisest minast. Just sellest negatiivsest, rapsivast, isegi tuldpurskavast, pimedast.

Aga liigume edasi. Hetk-hetk haaval. Päev-päev korraga. Ja loodan väga, et järgmisel eksamil ma ei põru.

pilt1

Joont alla tõmmates

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160