Oks sai murtud

Olin käinud kordi ja päevi sellest oksast või õigemini turritavast juurikast üle. Iga kord mäest alla joostes oli hirm seljas, et komistan ja lendan ninali. Ikka kohmakalt käed-jalad laiali, mõni sinikas külge ja alandus ligi. Olin kordi ja päevi mõelnud, et võtan kodust lõikamise tangid ja lõikan ära. Ning see oli ikka jäänud tegemata. Ja tänasel hommikul läksin lihtsalt ja murdsin selle ära. Olin hämmastunud, kui lihtsalt sain raske asja lahendatud. Siiamaani hoian seda imestuse ja üllatuse tunnet. Lihtsalt läksin ja murdsin ära, mõtelge!

IMG_1360

Tihedalt tunnetatud vabadus

Kui niisama lihtsalt saaks kõiki eluprobleeme lahendada. Võib-olla tegelikult saabki. On vaja õiget hetke, piiratud mõtlemisest loobumise vabadust ja tegutsemist. Ja julgust. Aga eelkõige vabadust.

Viimasest kohtumisest oma terapeudiga meenus, kuidas ta aitas mul üles leida ning minusse tuua minu parema mina. Õigemini kuidas ma astusin sammhaaval oma parema mina tunde sisse. Teglikult tegin täpsustuse kohe järgmisel korral. Küsimus ei ole, et mul on parem mina või et ma kaotan ennast sellest paremast minast kaugemale. Küsimus on, et ma oleksin selles heas tugevas parema mina tundes. Astusin endasse, et tunda ennast paremini. Nägin enda ees säravamat, sinisemat, helendavamat mina. Ja astusin sellesse. Sellesse heasse tundesse. Ja see tunne viis selleni, et lihtsalt läksin ja murdsin selle oksa. Nüüd pean järgmise oksa murdma. See oli ju nii lihtne.

 

See kõik mis on

Tuul üllatas täna hommikul. See hoog ja rõõm. Ja need keerlevad lendlevad lehed ümberringi. Õues ümber lükatud suvetool. Lahti kukkunud uks. Seda hoogu oleksin tahtnud endasse võtta. Õhtuks leidsin mingi koha, kust seda hoogu endasse lasta. See oli päris kulmukergitav. Miks ma küll varem või enne ei olnud seda teinud. See avamise tunne. Et hoog ja jõud saaks tulla. Et mina saaks selle kõigega kaasa minna.

Hommikul tegin nagu ikka tiibade sirutuse harjutusi. Kõik algab sellest, et otsin üles oma tiivad. Ja meenutan Ailille. See on ühest jutust. Seda, kust ja kuidas ja kes see täpselt on, räägin teine kord. Seda kohe kindlasti. Siis hakkan tasapisi oma tiibu liigutama, koos tundega, koos sirutamistega. Ja seda seni, kuni tekib nagu enne õhku tõusmise tunne. See natuke enne päris äraminekut. See kindel usk ja veendumus, ilma mõtteta, ilma vajaduse üle korrata või ennast veenda. See lihtsalt on. Ma saan ja suudan. Ja tiivad jäävad rahulikuks. Ja mina astub tagasi koju ning teen kõike nagu ikka ja nagu vaja. Aga see hommiku tiivasirutuse tunne jääb minusse. Seda vähemalt parimatel päevadel.

IMG_1449

Tuule teel on asju 

Sõstramaitselise keelega

Klaasist võetud suutäis lõi suu ja meele täis. Nii punasesõstraline, nii värske ja nii kaugeleviiv. Sügav suvemeenutus alanud sügisesse. Oli vist Margiti vein. Ühelt suveürituselt kaasa toodud. Meenutades muuhulgas ka armasamaga koosoldud hetke. Neid hetki on olnud sellel suvel nii vähe ja peaaegu kõik on mingi varjundiga – varjamise varjund, varastatud hetke varjund, mereääre tuule ja veinihõnguline, naudingurohke öövarjund. Ikka head varjundid ka, mitte vaid halvahõngulised. Iga hetk selletõttu eriline ja kordumatu. See Margiti veini kaasa toonud hetk oli selle erilisusega, et olime inimeste keskel. Mitte lihtsalt oma kodus varjul. See suvemaitseline veinisõõm Bondi filmiga taustaks tõi meelde hetke nautimise tõe. Hetked lähevad, aga head tunded jäävad. Mida saame ka edasi kanda ja peegeldada. Siia juurde metsane peegelpilt imeliselt Instsikurmu festivalilt. Igavesti jääv imeline tunne. Suvetunne mis jääb. Ja sügise meelepuudutused ja jäämised, mis kõik tulevad.

IMG_3035-EFFECTS

Peeglimaailmas

 

 

Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Fermat’ teoreemist ja Thomasinast. Seks ja kirjandus ka.

Üle päris pika aja sain ergutava elamuse osaliseks. Ühe hetke ekspromtotsus läbi joogatunnist loobumise kahjutunde viis mind teatrisse. Klassikaline draama. Ma ütleks, et päris teater. Ja see tükk – “Arkaadia” Vanemuise heas suures majas – oli tõesti päris teater. Tihe ja mõtte- ning tasanditerohke tekst ja inspiratsioon edasiseks. See, et selle tükist alguse saanud mõttesuunad ja tunded veel ikka minus ringi käivad, on just kõige parem. Kõige rohkem meeldis mulle Thomasina. See lapselikkus, kirglikkus ja matemaatiline geniaalsus. Ning loomulikult oli kõige taga, kõige kohal ja läbi kõige ainult üks kõikidest asjadest kõige tähtsam – armastus. Ja traagika ning kurbus, mis ka minu meelest alati armastusega kaasas käib. Ei tea, miks peab küll see olema nii paratamatu. Ja see matemaatiliste mõttekäikude tavatus ja mõnusa mõttepingutusega täidetud mäng. Kõik on matemaatika. Nagu kõik on ka armastus. Tundub, et on vastuolu, kuid pole ju.

Järgmisel päeval lugesin ka erinevaid arvustusi etenduse kohta. Enne etendust ei tee seda kunagi. Avastasin küll ütlemisi, mida ise ei märganud. See, et liiga selgelt ei olnud välja toodud suhtepaare ja armastussidemeid, vaid päris palju jäi ettekujutuse ning tunnetuse teha, see just mulle meeldiski. Mida aeg edasi seda enam olen õppinud hindama väljaütlemata sõnade jõudu. Ja järjest enam kardan väljaöeldud sõnade mõju ning mitmetimõistetavust ning lõplikkust.

arkaadia6

 

Armas hea tark Thomasina. Jäi palju sul tegemata ja ütlemata. Jätsid paljut endast maailma.

 

Hea uus ilm

ytlevad1

Ei saa seda mitte lisamata jätta. Liiga õige ja liiga õigel ajal anti see mulle silmade ette. Lugesin seda pühapäeval päikselise laua taga olles jõudnud tagasi Ülikooli vilistlaste kokkutulekult. Sain sealt sellise kire-armastuse-imetluse-jamaeiteamisveel laksu, et olen veel ikka tänasel teisipäeval selle mõju all. Ja ise püüan muudkui hoida seda tunnet. Seda ülisinistesse silmadesse vaatamise tunnet. Seda kehade kooskõla tunnet. Seda meeldimise ja liblikad kõhus tunnet ning mingit erilist vabaduse ja vabaks saamise tunnet ka. Olen teelahkmel. Tõesti nii see on. Ning väike samm tagasi hetke tunnete valguses ei teeks paha. Veel kaks ööd varem ütlesin lahti ka abielulisest suhtest mehega. Magab nüüd teises toas. Ka see on vabadus.

Ja pealkiri tuli iseenesest mu sõrmede vahelt – anti mulle ja kandsin ka koju seinatahvlile. Need kolm sõna on alati mulle kuidagi väga eriliselt mõjunud. Nii ka nüüd.

Väike täpsustus veel juurde:

ytlevad2

Ja pilt ka, sest see on minulik ja minuga alati kaasas, see üks element, mingil omal kujul:

saatuseratas

Ei saa ma lähenevaid sündmusi ei mõjutada ega vältida…

Nihkes

Tänane esmapäevahommikune ärkamine oli tundega, et midagi on viltu. Oli kuidagi valge. Ja hetk hiljem tuli ehmatus. Raadio ei olnud mängima hakanud, st äratust ei olnudki. Kell näitas 19:11. Aga asi ei olnud lootusetu. Jõudsin kõike tehtud. Natuke ehk kiiremalt ja kerge ärevusega, kuid kõik sai korda ning kooli juures olime isegi varem kui tavapäraselt. Ühesõnaga kell oli mul nihkes. Minus oli ja on jäänud teadmine, et keegi  äratas mind. Minu kaitseingel. Ma olen lõpmatult tänulik selle eest. Ja see oli kinnituseks veelkord, et mind hoitakse.

Nihkes tunne on aga ikkagi olemas. Midagi on kuskilt paigast liikunud. Siht või teadmine, et kuhu ja kuidas, oli vahepeal selgem ja sirgem. Nüüd olen kuhugi kaldunud. On natuke hirmu, on liiga suur kurbus ja on liiga suur põgenemissoov.

Õnneks on mul kodu ja kui ma eile õhtul uksest sisse astusin, koos tütrega, Mees oli lahkunud ja jätnud kergendustunde, siis tundisin ennast õnnelikuna. Kaminas põles tuli, kiisu jooksis vastu, koer Saara ootas ukse taga. Tuba oli soe ja ootav. Ei mingeid meenutusi sellest, et olin ja olen olukorras, millist ei soovi ja mis kohe on muutumas.

IMG_1452

Sellist mõnu ja olla-oskamist ning hetke nautimist imetlen ikka ja jälle…