Kurbus kummaline tunne

Kurbus kummaline tunne. See lause kuidagi eriti on minuga. Ühe raamatu pealkiri. Lisaks sellele, et on sealt salasõnaks seatuna ka  seetõttu kogu aeg näppude liigutamise kaudu meeles hoitud.

Täna hommik on olnud just selline kurvatooniline. Just niisamuti, et on kummaline tunne. Kurbus. Eile sain sõbraga saunas juttu räägitud, lihtsalt jagada mõtteid. Jutt käis armastusest, olemisest, sellest mis on tähtis. Armastus mõistena oli mõttes, kuna lugesin natuke algust raamatust, mis on puhtalt sellest kirjutatud. Kümned inimesed jagavad oma teadmisi sellest. Just teadmisi. Vähemalt nii tundus.

Meeles on see armastus ka ühe telefonikõne tõttu. Helistas üks mees ja ilma eriliselt keerutamata või ilma pika sissejuhatamiseta ütles, et armastab mind. Armastab nii, et ei saa midagi muud teha. Ma olen nii ilus. Tahab mind suudelda. Kuidagi imelik, sõnulseletamatu ja ka raputav kogemus. Ei, see ei ole lihtsalt ühe segase mehe suvaline vaimuvälgatus. Me tundsime kunagi teineteist. Võib ju küll öelda, et kunagi. Kui me ei ole enam pea kolmkümmend aastat suhelnud. Ei saa ju öelda, et me ikka tunneme. Mina ei ole ju enam see, kes kunagi olin ja ma tahaks mõelda, et ka tema ei ole päris see, kes kunagi oli. Selline otsene armastusega lajatamine pani meenutama. Samas tõrjusin endast mingite väljamõeldud mõtete arenedatahtmist. Üritasin võtta seda lihtsalt kui ühte väga imelikku kõnet. Siis ühel päeval helistas ta jälle. Sama jutt. Nüüd suutsin vaadata tausta ja tema seisundit. Ilmselt ei olnud see päris reaalne või tavaline või kaine. Aga ikkagi. Tahaksin öelda, et mis mõttes!?! Sa tuled ja ütled otse ja selgelt, et armastad mind! Ja mida peaksin mina sellega peale hakkama? Ja, ja – ei peagi ju alati midagi. Aga siiski, need väljaöeldud sõnad ja see, kuidas need hakkavad omaette elu elama. Ja see, et mis siis on armastus. Kuskil mu sees elab ju nii suur igatsus. Ikka veel. Elab igatsus armastuse järele. Ja siis tuleb keegi lihtsalt ja ütleb, et armastab mind. Kui palju on sulle keegi öelnud elu jooksul, et armastab sind? Minule mitte eriti. Mõned korrad. Mõned inimesed. Ja siit edasi mõeldes – kuivõrd erinevalt võime me ikka aru saada, mis on armastus. Mis on armastus? Kuuleme üht ja tegelikult on võib-olla kõik hoopis teisiti.

Minu praegustes päevades on kurbust rohkem, kui rõõmu ja helget tulevikkuvaatamist. Ja siis, ütleb keegi, et armastab mind. Ja teine saadab sõnumeid punaste südametega ja samade imeliste sõnadega. Ja kumbki ei tea vist tegelikult, mis sellega peale hakata. Üks ei tea. Teine ei julge, oska ega suuda. Ja mina vaatan ja kuulan ja mõtlen, kui kummaline kõik see maailm on.

IMG_2153

Kurbus või lootus või rõõm või loobumine….

Soojus ja pehmus. Piirid ja vabadus.

Tänases natuke nukratoonilises vaikses hommikus oli raamat hingepuudutavalt inimeselt, udune mäenõlv, varsti lootusetult käestminev koerakarv, sõnum väga punase südamega oluliselt, saamata sõnum armsalt, valusnukker hingerebiv laul ja see luuletus suvaliselt avatud kohast:

….

Vaikselt end sirutab hing.
Eemaldub kehastki, ning
keset tavalist õhtut
lihtsalt sukeldub õhku.
Sukeldub ülespidi,
hoidudes nende ligi
öös kes liiguvad ringi,
kaitstes, ravides hingi.

    /Anneli Tõevere luulekogust “Poolkuuöö”/

IMG_1778

Jõululiselt värviliselt koduselt

Hingega rändamise sees

Päike andis täna kogu maailmale imeliselt roosa ja madala kuma. See suund, kust valgus tuli oli isegi üllatav. Veel on selgelt meeles, et päike paistab ju taevast, ülevalt. Nüüd oli tema paistmine kuidagi peidusolevalt madalalt. Ja värv oli sumedalt ja hingepugevalt punaroosa. Hing sai seda valgust täis. Õigemini see valgus ja see tunne oli seal ilmselt ennegi kuidagi rahutult võbelev olnud. Ja nüüd toimis see kurva päikese valgus päästikuna. Pisarapiiripealsena. Südantpigistavana. See pigistav ja valutav tunne on ikka veel minuga. Kuidas saab see ometi võimalik olla, et mind selline igatsus täidab. Olen ääreni, üleääreni täis igatsust. See teeb kõik mu sees nii avaraks ja samas pigistab kõik minus valusalt kokku. On see igatsus armastuses? Ilmselt seda ka. Aga siin oleks nagu palju-palju enamat, kui lihtsalt armastus. Või kas saab öelda üldse kunagi ja mingil juhul, et ah see on lihtsalt armastus? Armastus ei ole lihtsalt. See ei ole ühe objekti armastus, see on kõige ja kõigi armastus. See on minus ja samas ei ole ka või õigemini ma ei saa temaga kokku, ei leia teda. Muidu ei oleks ju valusahistavat igatsust.

Eilsel kohtumisel terapeudiga käisin rändamas. Mulle nii meeldib see rändamine. Ma tõesti ei tea, kas mulle sellisel viisil antakse vastuseid või näidatakse teeradu, mida mööda edasi minna. Vahel tundub, et ma saan sedasi kõik ja vahel, et mitte eriti. Nüüd sain veel ka igatsusele suurust juurde. See rännak ning see enda sügav jagamine. Tänases valguses sai see nii selgeks. Need silmad on minuga. See vaade. Kuidas saab nii olla, et silmad mind nii mõjutavad. Kuidas saab nii olla, et ma nendesse kinni jään. Tundub, et olen jäänud. See roosakuldne tunne mu sees on igatahes sarnane kunagi kogetule, sarnae millelegi, mida ma olen tundnud ning mida seetõttu natuke ka kardan. See tõstab mind taevastesse kõrgustesse. Ma ei pea ju sinna midagi rasket külge mõtlema? Ei tahagi ju seda raskust. Kõik saab mingil ainuomasel viisil hästi korda. Usun.

snow capped mountains under the cloudy skies

Värv on ja igatsus on…     – Photo by Stephan Seeber on Pexels.com

See kõik mis on

Tuul üllatas täna hommikul. See hoog ja rõõm. Ja need keerlevad lendlevad lehed ümberringi. Õues ümber lükatud suvetool. Lahti kukkunud uks. Seda hoogu oleksin tahtnud endasse võtta. Õhtuks leidsin mingi koha, kust seda hoogu endasse lasta. See oli päris kulmukergitav. Miks ma küll varem või enne ei olnud seda teinud. See avamise tunne. Et hoog ja jõud saaks tulla. Et mina saaks selle kõigega kaasa minna.

Hommikul tegin nagu ikka tiibade sirutuse harjutusi. Kõik algab sellest, et otsin üles oma tiivad. Ja meenutan Ailille. See on ühest jutust. Seda, kust ja kuidas ja kes see täpselt on, räägin teine kord. Seda kohe kindlasti. Siis hakkan tasapisi oma tiibu liigutama, koos tundega, koos sirutamistega. Ja seda seni, kuni tekib nagu enne õhku tõusmise tunne. See natuke enne päris äraminekut. See kindel usk ja veendumus, ilma mõtteta, ilma vajaduse üle korrata või ennast veenda. See lihtsalt on. Ma saan ja suudan. Ja tiivad jäävad rahulikuks. Ja mina astub tagasi koju ning teen kõike nagu ikka ja nagu vaja. Aga see hommiku tiivasirutuse tunne jääb minusse. Seda vähemalt parimatel päevadel.

IMG_1449

Tuule teel on asju 

Sõstramaitselise keelega

Klaasist võetud suutäis lõi suu ja meele täis. Nii punasesõstraline, nii värske ja nii kaugeleviiv. Sügav suvemeenutus alanud sügisesse. Oli vist Margiti vein. Ühelt suveürituselt kaasa toodud. Meenutades muuhulgas ka armasamaga koosoldud hetke. Neid hetki on olnud sellel suvel nii vähe ja peaaegu kõik on mingi varjundiga – varjamise varjund, varastatud hetke varjund, mereääre tuule ja veinihõnguline, naudingurohke öövarjund. Ikka head varjundid ka, mitte vaid halvahõngulised. Iga hetk selletõttu eriline ja kordumatu. See Margiti veini kaasa toonud hetk oli selle erilisusega, et olime inimeste keskel. Mitte lihtsalt oma kodus varjul. See suvemaitseline veinisõõm Bondi filmiga taustaks tõi meelde hetke nautimise tõe. Hetked lähevad, aga head tunded jäävad. Mida saame ka edasi kanda ja peegeldada. Siia juurde metsane peegelpilt imeliselt Instsikurmu festivalilt. Igavesti jääv imeline tunne. Suvetunne mis jääb. Ja sügise meelepuudutused ja jäämised, mis kõik tulevad.

IMG_3035-EFFECTS

Peeglimaailmas