Kurbus kummaline tunne

Kurbus kummaline tunne. See lause kuidagi eriti on minuga. Ühe raamatu pealkiri. Lisaks sellele, et on sealt salasõnaks seatuna ka  seetõttu kogu aeg näppude liigutamise kaudu meeles hoitud.

Täna hommik on olnud just selline kurvatooniline. Just niisamuti, et on kummaline tunne. Kurbus. Eile sain sõbraga saunas juttu räägitud, lihtsalt jagada mõtteid. Jutt käis armastusest, olemisest, sellest mis on tähtis. Armastus mõistena oli mõttes, kuna lugesin natuke algust raamatust, mis on puhtalt sellest kirjutatud. Kümned inimesed jagavad oma teadmisi sellest. Just teadmisi. Vähemalt nii tundus.

Meeles on see armastus ka ühe telefonikõne tõttu. Helistas üks mees ja ilma eriliselt keerutamata või ilma pika sissejuhatamiseta ütles, et armastab mind. Armastab nii, et ei saa midagi muud teha. Ma olen nii ilus. Tahab mind suudelda. Kuidagi imelik, sõnulseletamatu ja ka raputav kogemus. Ei, see ei ole lihtsalt ühe segase mehe suvaline vaimuvälgatus. Me tundsime kunagi teineteist. Võib ju küll öelda, et kunagi. Kui me ei ole enam pea kolmkümmend aastat suhelnud. Ei saa ju öelda, et me ikka tunneme. Mina ei ole ju enam see, kes kunagi olin ja ma tahaks mõelda, et ka tema ei ole päris see, kes kunagi oli. Selline otsene armastusega lajatamine pani meenutama. Samas tõrjusin endast mingite väljamõeldud mõtete arenedatahtmist. Üritasin võtta seda lihtsalt kui ühte väga imelikku kõnet. Siis ühel päeval helistas ta jälle. Sama jutt. Nüüd suutsin vaadata tausta ja tema seisundit. Ilmselt ei olnud see päris reaalne või tavaline või kaine. Aga ikkagi. Tahaksin öelda, et mis mõttes!?! Sa tuled ja ütled otse ja selgelt, et armastad mind! Ja mida peaksin mina sellega peale hakkama? Ja, ja – ei peagi ju alati midagi. Aga siiski, need väljaöeldud sõnad ja see, kuidas need hakkavad omaette elu elama. Ja see, et mis siis on armastus. Kuskil mu sees elab ju nii suur igatsus. Ikka veel. Elab igatsus armastuse järele. Ja siis tuleb keegi lihtsalt ja ütleb, et armastab mind. Kui palju on sulle keegi öelnud elu jooksul, et armastab sind? Minule mitte eriti. Mõned korrad. Mõned inimesed. Ja siit edasi mõeldes – kuivõrd erinevalt võime me ikka aru saada, mis on armastus. Mis on armastus? Kuuleme üht ja tegelikult on võib-olla kõik hoopis teisiti.

Minu praegustes päevades on kurbust rohkem, kui rõõmu ja helget tulevikkuvaatamist. Ja siis, ütleb keegi, et armastab mind. Ja teine saadab sõnumeid punaste südametega ja samade imeliste sõnadega. Ja kumbki ei tea vist tegelikult, mis sellega peale hakata. Üks ei tea. Teine ei julge, oska ega suuda. Ja mina vaatan ja kuulan ja mõtlen, kui kummaline kõik see maailm on.

IMG_2153

Kurbus või lootus või rõõm või loobumine….