Soojus ja pehmus. Piirid ja vabadus.

Tänases natuke nukratoonilises vaikses hommikus oli raamat hingepuudutavalt inimeselt, udune mäenõlv, varsti lootusetult käestminev koerakarv, sõnum väga punase südamega oluliselt, saamata sõnum armsalt, valusnukker hingerebiv laul ja see luuletus suvaliselt avatud kohast:

….

Vaikselt end sirutab hing.
Eemaldub kehastki, ning
keset tavalist õhtut
lihtsalt sukeldub õhku.
Sukeldub ülespidi,
hoidudes nende ligi
öös kes liiguvad ringi,
kaitstes, ravides hingi.

    /Anneli Tõevere luulekogust “Poolkuuöö”/

IMG_1778

Jõululiselt värviliselt koduselt

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s