See kõik mis on

Tuul üllatas täna hommikul. See hoog ja rõõm. Ja need keerlevad lendlevad lehed ümberringi. Õues ümber lükatud suvetool. Lahti kukkunud uks. Seda hoogu oleksin tahtnud endasse võtta. Õhtuks leidsin mingi koha, kust seda hoogu endasse lasta. See oli päris kulmukergitav. Miks ma küll varem või enne ei olnud seda teinud. See avamise tunne. Et hoog ja jõud saaks tulla. Et mina saaks selle kõigega kaasa minna.

Hommikul tegin nagu ikka tiibade sirutuse harjutusi. Kõik algab sellest, et otsin üles oma tiivad. Ja meenutan Ailille. See on ühest jutust. Seda, kust ja kuidas ja kes see täpselt on, räägin teine kord. Seda kohe kindlasti. Siis hakkan tasapisi oma tiibu liigutama, koos tundega, koos sirutamistega. Ja seda seni, kuni tekib nagu enne õhku tõusmise tunne. See natuke enne päris äraminekut. See kindel usk ja veendumus, ilma mõtteta, ilma vajaduse üle korrata või ennast veenda. See lihtsalt on. Ma saan ja suudan. Ja tiivad jäävad rahulikuks. Ja mina astub tagasi koju ning teen kõike nagu ikka ja nagu vaja. Aga see hommiku tiivasirutuse tunne jääb minusse. Seda vähemalt parimatel päevadel.

IMG_1449

Tuule teel on asju 

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s