Veel Itaalia südames ja meeles

Käin kolmapäeva õhtuti ühes väga armsas kõrgete lagedega ja avarate tubadega väikeses majas Veski tänavas. Soe ja avav. Kodune ja inspireeriv. Viimasel korral külastas meie olemist ka üks väikese Näuga sisenev kass-olevus. Algul tundus, et olen sattunud mingisse teise maailma, et mitte öelda muinasjutumaailma. Nüüd on tunne, et kõik on väga õige. On sama maailm nagu ikka ja ei ole ka.

Veel enne kui Itaaliasse ja Sempronianosse lendasin ning jõudsin, anti kirjutamiseks ette üks pilt vihmamärjast kitsast vanalinna tänavast. Natuke nukker ja tühi. Hästi kivine. Kõrgusesse pürgivad majaseinad. Kaugemal tänavalõpul mõned inimesed. Ja ei saa öeldagi, mida tundsin, kui kohal olin ja esimesse linna jõudsin. Kohvrid näpu otsas sisenesin keskaegsest kiviväravast. Ja ees nägin samasugust tänavat. Nagu sama pilt sellest kolmapäeva õhtust oli minu ette toodud.

IMG_7031

Kivid on vahele surutud linnas

Ja siis sellel ettemääratuse võlu kogeda antud korral kirjutasin nii:


Jälle üksi. Jülle ühel üksikul tänaval. Ei tea juba mitmendal. Ei tea juba palju neid üksikuid tänavaid ja üksiolemisi on olnud.

Kas peatuks ja istuks? See kohvik oma kutsuvate tänavakividel laudadega tundub ju üsna hea paik. Hea paik, et jätkata seda üksiolemise tuttavat olekut. Kõik lauad on ka tühjad, kedagi ei ole kasvõi pilgule vaadata. Et lihtsalt minna sellesse teise elu sisse minemise mängu. Istuks ja vaataks ühte üksikut kaasistujat ning kujutleks, milline on tema õhtu ja hommik. Kas ta ärkab suurte kõrgete akendega helevalges toas ja mõnusa pikaldase toimetamisega jõuab sellel hilisel tunnil alles oma lemmikkohvikusse. Või ärkab ta madalalesuruvas meeletult mõttetuid asju täis ruumis, naabrid kõrval käratsemas, kaasa tülpinult üle huuleotsa järjekordset etteheidet poetamas. Ja siis tuleb tal lõpuks ometi õhtu ja tuleb võimalus põgeneda ühte romantilise hõnguga vana linna tänavale, kus viimaks saab olla üksi.

Siiski tundub, et see vaikus ja inimesteta olek on mööduv. Natuke nagu kujutletav. Juba on õrnalt kuulda kaugelt lähnevaid samme ning sõnakõminat. Võimalik, et see siiski möödub. Tahan ja ei taha seda.

Istun siiski siia vähe vihmajahedale toolile. Enne võtan seest leti juurest ühe kuuma ning lõhnava kohvi. Või võtaks veini? On seltsim. See on nii huvitav, et vein pakub rohkem seltsi kui kohv. Mõte hakkab hoogsamalt rändama, jõuab kõrgemale ja kaugemale.

Ei, seekord võtan kohvi. On turvalisem. Võtan selle hetke olemiseks. Mulle nii meeldib see tänavaüksindus. Olgu pealegi, et seda üksindaolekut on vahel liigagi palju. Aga ikka ja jälle sõidan kusagile veel ja veel, et kogeda ikka ja sedasama võõra tänava võõrast üksinduse tunnet.

Kohvi on hea. Igakord see nii ei ole. Ja nüüd jõudis tänavalõpule loojuva päikese kaduvaks määratud valgus. Veel enne, kui päris pimedaks läheb. Siis tuleb jälle mul minna. Ja uusi kohti leida, kus üksi olla. Või ükskord mitte? 


 

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s