Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Advertisements

Visandades ennast

Jägnev tekst oli mingis mõttes suunatud kellegile, samas ikkagi endale ja mõndede asjade endast väljasaamine.

See oleks nagu sõnade ja mõtetega visandamine, nagu kerge paberi puudutus pintsliga või veel parem pliiatsiga. Mõned jooned on sellised kergemad ja mõned üsna ainult aimatavad ja mõned joonistuvad tugevamalt välja. Mõni tundub minule tugevam ja torkab kuidagi rohkem silma või südamesse. Mõni hoopis teine sulle. Need sõnad ja mõtted, mis minul on ei pruugi päris sellistes värvides ja rõhutustes nagu nad mõeldud olid paberile jõuda, veel vähem sinuni.

*Olen kodus ja sina ka. Ikka tunnen ja mõtegi liigub sinna, et millal siis jälle tuleb kõne või sõnum. Millal sa jällegi eemaldud, lähed ära, segaduses, kerge närvilisusega. Mis hetkel see toimub on teadmata. See võib tulla igal hetkel. See võimalus tulekuks on. See teadmine ja mõte saadab mind. On keegi teine sul. Ja igal juhul, ükskõik kuidas ma ka ei hoia ennast selle eest, see vajub mu peale, sõidab must üle. Hetkel, millal ma ei ole valmis, ei oota seda. See tuleb ikka…

*Sa tuled lähemale.  Ja mingi nähtamatuna tuntav tunne tuleb mu üle. Kui oled päris lähedal, kui võtad mind oma käte vahele, siis see tunne on täiesti minu üle. See on nii hea. Tahaks et see nii jääkski. See hoituse ja armastuse tunne. Siia tõmbaks kindlasti midagi punasega…

*Midagi väga mustaga. Laiemalt. Isegi kõige taustaks. Sa kahtlesid, kas meie poeg on sinu laps. See tunne on ilmselt su sees olnud kõik need 17 aastat?! Päris hirmutav. See, et sa ei ole uskunud mind. Miks küll? Mul ei ole kedagi teist olnud… See usalduse puudus. Nüüd veel. See, et saa usud minust, et ma niimoodi võiks sulle valetada. Üsna porivärvi tegelikult need jooned või pilved… Tuleb hajutada millegi  helgemaga.

*Minu usaldus sinu suhtes. Haakub ilmselt selle porivärvi pilvega. Ma ei ole saanud sust sellist kindlustunnet, mida oma sisemises ebakindluses ikka ja jälle olen vajanud. Teed ja hoiad nii palju asju enda teada ja see kindlustunne, mida siis rõhutatult välja tood – mida kõike oled teinud meie ja minu heaks – see on natuke pingutatud, ei ole minus tunnet, et sa tõesti oled seda oma südames tahtnud teha. Tegelikult oled tahtnud, kuid ikkagi oled pidanud ka. See sundseisu maik on juures. See on siiski midagi heledamat…

*Need üksikud hetked, mil oleme saanud  rääkida rahulikult kõigest. Mul on vähemalt jäänud südametunne, et sa oled rääkinud südamest. Viimati seal krossimäe nõlval. Peale viimast minupoolset meeleheitlikku pingutust, et kõik lõpetada. Ja tunnet, mis meid ikkagi teineteise poole tõmbas. Ja enne ka mõnel korral. Pisaratega. Miks see kõik on nii kurb? Ja nii hea on tunda seda hoolimise ja südame sideme tunnet meie vahel. See on ju see, mida oleme otsinud. Päike paistab. Me istume. Ja ütleme asju. Ei võta isiklikult. Kuulame teist. Ja oleme lõpmatult kurvad. Mismoodi see nii on…

*On joogatunni lõpetamise mantra. Sügavale pugev –  „Paistku Päike alati su peale, Ja arm sind kaitsku, hinge hele valgus sinu sees, sul näitab teed“. Kuude viisi on olnud esimene ja ainus mõte seda öeldes sinule. Olid kaugel või ka lähemal – laulan sulle – armastus sinu sees näitab sulle teed. Pisarad südames. Lootus. Kas jõudis see sinuni? Usun, et jõudis. Mingil moel. Tundsin seda palju hiljem…

*On õhtu. Argine. Köögis asjad ära. Kassisöök kõrgemale. Laps magama. On harjunud ja vajab minu rituaalset „head ööd“.  Me nagu eriti ei suhtlekski sinuga. Oleme küll samas ruumis. Ei silmavaatamist. Ei puudust. Või vahel väheke. Kõrvalistumine. Üle käe libistamine. Lähme magamistuppa. Voodisse. Ja see mis siis toimub on nagu teine dimensioon, teine maailm. Me oleme üks. Iga liigutus kõlab teises vastu, tuleb tagasi, just nii nagu kõige parem on. Ei ühtegi mõtet. On vaid voolamine… Müstika.

*Lähed jälle. Seisad uksel. Uks sulgub. Auto eemaldub. Tühjus ja tundetus sees. Ja kergendus. Mingis mõttes on sinu kodusolek koorem. See ebakindluse ja ebamäärasuse koorem. Kui ööd välja jätta.

*Uus kogemus – hirm! Sellel hommikul tundsin nii meeletut hirmu. Kõik oli hirmu täis. Värisedes, kiirustades tormasin koju. Silme ees sina liikumatult lamamas. Olid püsti. Ei olnud liikumatu. Õnneks. Aga olid eemalolev, nagu katki. Hirm ja ärevus ei võimaldanud olukorda hinnata. Olin nii löödud. Ei osanud enda hirmutundega, millel alust ei olnud, kuhugi minna ega midagi teha. Ja tegelikkult oli tunne õige. Ainult kujutluspilt olekust vale. Mul oligi põhjust hirmu tunda… Roheline värv. Eemaldumine.

*Ja nüüd oleme seisus, kus ei ole neid öid. Päevad on paremad. On hoolimine ja arvestamine. Koos on hea. Õhtul ja hommikul kallistus. Mõnikord väga eriline. Sügavalepugev. Tunnet tekitav.  Veel sammuke edasi ja siis oleks kõik jälle nii lähedane. Igatsen seda lähedust. Puudutused ei asenda lõpuni seda teineteisesse minemist ja teineteises tundmist. Ja andmise ja andumise suurt õnne. Aga muutumist on vaja. Osa minust ei taha kuidagi sellega nõustuda… Kõik pidi ju võimalik olema…

*Iga hetkega õpin midagi. Endast eriti. Sinust ka. See on huvitav, valus, kurb. Rõõmu ja õnne on vähem kui minu mõte tahaks. Hetked on siiski erinevad. See hetkes elamine. Vahest, harva, üksi teki alla pugedes, tahaks, et elu oleks laiem, avaram, et hetked ulatuksid kaugemale tulevikku, et oleks tulevik. Et ei oleks ainult üks päev korraga… et ei oleks üks inimene ainult, üksi. Kui olen niimoodi tundnud üks olemist sinuga.

Paber sai selleks korraks täis visandatud. Minu elu. Meie elu. Värvid, jooned. Looming.

Üksolemine

Üksolemine