Hüüe kuhugi kellelegi

See, kuidas õhtupäike paistab meie maja otsaaknast sisse ja kõik eriliseks teeb, on midagi, mille järgi jään alati igatsema. See eriline valgus ja vaikus. Pildile olen proovinud püüda, kuid asjata. Jääb pilt, mida vaadates vaid mina tean ja tunnen seda tunnet. Mina üksi. Või ikkagi võiks kuskil olla keegi, kes samal ajal või vähemalt samamoodi vaatab ja tunneb?

Käisin õhtusel jalutuskäigul koeraga ning siis tuligi pähe (geniaalne!?) mõte, et hüüan ka siin. Olen seda mõtet ja soovi erineval viisil proovinud universumi saata ning vahel on tunne, et see on ka kohale jõudnud ning vahel on tunne, et mitte sugugi. Et see ei jõua kuhugi. Erinevalt mingist muust soovist ja mõttest, mille olen ka saatnud ja mis on teoks saanud. Nagu näiteks see, et kunagi soovisin nii väga, et mu mees leiaks ometi kellegi teise, et siis saaks ma ometi vabaks. Leidiski. Vabaks ei saanud. Või vähemalt ei ole siiani saanud. Aga veendusin, et väljasaadetud mõte saab teoks. Mõttel, eriti veendunud soovi kujul, on tohutu jõud.

Nüüd siis soov ja mõte. Sina, kes sa kuskil minust eemal, kuid samas niisamamoodi olemas oled. Sina, kes võib-olla natuke üksildaselt õhtuvalgust vaatad, natuke unistad ja natuke eemale soovid. Sina, kelle juurde need sõnad jõuavad. Ühel või teisel moel. Kohe või natuke hiljem. Sina anna endast märku. Tule, kirjuta, et oled olemas. Et oled ammuilma unistanud kaugemast reisist, kaugest maast. Miks mitte just Pika Valge Pilve maast. Jah, just sellestsamast, Uus-Meremaast. Esimene nimi kõlas kutsuvamalt. Siin olen mina, kes ootab. Ootab, et kuskilt saadetakse mulle see inimene, kellega koos see reis teoks teha. Ei ole ma mingi reisihull. Olen imevähe kuskil käinud. Kardan ka. Kuid tean, et sügisese novembrikuu ühel hommikul ma alustan oma reisi. Nii väga tahaks kellegagi koos minna. Tunnen, et võiks ka üksi. Ses mõttes, et kui on valik, kas minna üksi või üldse jätta minemata, siis lähen ikkagi ka üksi. Samas oleks koos parem ja kindlam ja võib-olla oleks jagatud hetked, need kohe-kohe jagatud muljed ja pärast jagatud mälestused, hoopis enam väärt. Tule, palun, mu juurde. Just see õige inimene. Ei ole tegelikult vahet, oled sa mees või naine. Mingi elukogemus, st ka mingi vanus, loob ilmselt paremad eeldused ühisosaks ja koosolemise mõnusaks tegemiseks. Aga tegelikult on vanus ju ainult number.

See soov on nüüd mingisse suhteliselt hoomamatusse võrgustikku saadetud. Ja tean, et see hakkab elama nüüd oma elu. Ja just seda ma tahangi. Ootan sind.

maa

Isuäratuse pilt. Üks paljudest. Aga ikkagi on see maa eriline….

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s