Sa oled uskumatu

Sain täna kirja, mis algas “Sa oled uskumatu:)”. See, mida see lause minus käivitas, raputab mind veel praegugi. Ja üllatab. Mingi eriline sisemine plahvatus. Suur ruum minu sees läks kaheks, mõlemad pooled kihutasid eemale, ei tahtnud kuidagi minusse ära mahtuda. Üks osa oli maailma suurim rõõm, rõõm sellise positiivse sõnumi eest, rõõm sellest, mida ma väärt olen, ja ma olen nii palju väärt ja keegi teab seda, ma ei ole üksi. Ja teine pool oli maailma suurim valu, valu sellest negatiivsusest, valu sellest, et jällegi olen teinud midagi väga valesti, et ma olen hakkama saanud millegi tohutult halvaga ja see halb ongi minu olemus, et ma olengi üksi. Need kaks mõtet ja poolt vaheldusid mu sees ja ma nagu nägin seda kõrvalt. Ma läksin negatiivse poole sisse ja siis jälle positiivse ja olles negatiivsuses ei saanud ma uskuda, et see võiks olla tõsi ning olles positiivsuses, kahtlesin selles ja arvasin, et see on ikkagi negatiivne. See kuidas ma kõike vaatlesin ja tunnetasin, üllatas ja elavdas mind.

Lugesin seda lauset ikka uuesti ja uuesti. Kümneid kordi. Ja mingil tabamatul üheteistkümnendal korral sain aru, et oli kirjutatud “Sa oled uskmatu:)”…

Kõik oli mitte midagi.

IMG_0820

Ilu ja hirm

Advertisements