Nihkes

Tänane esmapäevahommikune ärkamine oli tundega, et midagi on viltu. Oli kuidagi valge. Ja hetk hiljem tuli ehmatus. Raadio ei olnud mängima hakanud, st äratust ei olnudki. Kell näitas 19:11. Aga asi ei olnud lootusetu. Jõudsin kõike tehtud. Natuke ehk kiiremalt ja kerge ärevusega, kuid kõik sai korda ning kooli juures olime isegi varem kui tavapäraselt. Ühesõnaga kell oli mul nihkes. Minus oli ja on jäänud teadmine, et keegi  äratas mind. Minu kaitseingel. Ma olen lõpmatult tänulik selle eest. Ja see oli kinnituseks veelkord, et mind hoitakse.

Nihkes tunne on aga ikkagi olemas. Midagi on kuskilt paigast liikunud. Siht või teadmine, et kuhu ja kuidas, oli vahepeal selgem ja sirgem. Nüüd olen kuhugi kaldunud. On natuke hirmu, on liiga suur kurbus ja on liiga suur põgenemissoov.

Õnneks on mul kodu ja kui ma eile õhtul uksest sisse astusin, koos tütrega, Mees oli lahkunud ja jätnud kergendustunde, siis tundisin ennast õnnelikuna. Kaminas põles tuli, kiisu jooksis vastu, koer Saara ootas ukse taga. Tuba oli soe ja ootav. Ei mingeid meenutusi sellest, et olin ja olen olukorras, millist ei soovi ja mis kohe on muutumas.

IMG_1452

Sellist mõnu ja olla-oskamist ning hetke nautimist imetlen ikka ja jälle… 

Minust saab sügav järv

Olen terve järv, mitte ainult selle pind. See oli mõte ühel päeval. Ma ei ole pinnavirvendused, lained, sodi veepinnal ning peegeldused taevast ja kõigest ümbritsevast. Mina olen ikka mina. Vaba ja sügav. Vaga vesi, sügav põhi. See meenub mulle kogu eelnevast elust, seda on mulle korduvalt öeldud. Ja nüüd tean, et olen järv.

Eile oli teistsugune päev. Selles mõttes, et sain tunda elevust ja sisemist värinat, mida mitte iga päev osaks ei saa. Ühe lihtne telefonikõne oli selle põhjustajaks. Vana tuttav, võiks öelda, et kaugelt noorusmaalt. Üsna täpselt 30 aastat ei teadnud ma tast midagi. Lisaks sellele üsna muljekale ajalisele tegurile, tõi see kohtumine meelde ka esimese malevasuve. Just sealt see tutvus pärinebki. Ja tollest suvest jäi see mees meelde võib-olla ka vähe rohkem kui ükskõik kes. Saimegi kokku ning rääkisime. See esialgne värin läks tegelikult üle. Ei olnudki nii hirmus. Rääkida oli hea. Sai läbi võetud sündinud ja üles kasvatatud lapsed ja muud elu-olu muutused, mis olnud. Mingi huvitav elevus ja soe tunne püsib veel ka täna mu sees. Ilmselt ikka energeetilisel tasemel olime hästi kokku klappivad. Mõlemad ilmselt olid ka hästi häälestunud selleks kohtumiseks, aga siiski mitte liiga kaua, et ma ei tea mida välja mõeldud. Kohtumine tuli äkki. Tunded olid ehedad ja head.

Just eriti huvitav oli enda tundeid jälgida. Selles valguses, et endal just parasjagu on eluline olukord muutumas ning süda vaba(nemas), siis teiste meestega seoses on ilmselt nii mõnedki tunded kergesti võimendumas ja see tunne, et saan ise oma elu elada, tekitab erutust ja annab energiat. See tunne, et olen vaba on väga võimas. Isegi kui igal hetkel see vaba-olek ei olegi nii selge ja põhjendatud, on see ometi suur eesmärk ja püüe. Ja sellega kaasneb õnnetunne või midagi väga sarnast.

Eile joogatunnis tegime ühte kriyat, mis pidi mõjuma alateadvusele. Ei tea, kas see nii ka oli, kuid terve tänase öö nägin unes oma kõige esimest korterit. Ja kogus öö kindlustasin ning lukustasin selle ust, mis oli millegipärast hästi räbal ega tahtnud kuidagi kinni seista. Oli mingi tabalukk, kuid keegi nagu tahtis kogu aeg sisse tulla. Oli mure ja tegutsemine selle kaitseks. Ei olnud ma ka nagu päris üksi, kuid kes seal veel oli seda ei mäleta. Selline raske öö oli koos selle meenutuse-unenäoga ning valutavate lihastega. Peale joogatundi on alati väga teistsugune öö, kuid nii selgeid unenägusid näen harva.

Meditation1

See järv ja see rahu…