Kuidas tuli pimedus mu tuppa

Öö on täis äraolemist. Kuskil kaugel ja sügaval. Paksu kardina taga ja eemal. Nii juba mitmes. Hommik tuleb toibumisena. Võtab kaua aega, et tagasi tulla. Ning tunne jääb veel terveks päevaks.

Miski oleks nagu muutumas. Miski minu sees. Veel on asi peidus. Veel ei saa ma segajatest läbi  vaadata. Aga tean, et õige pea jõuan lagendikule. Ja siis ma näen.

Lõikavkülm kargus. Särav. Tardunud. Igal pool. Külmus imbub kehasse. See on omamoodi hea. Omamoodi kinnitus elusolemisele. Samas on selles hirmu. Sõna otseses mõttes külmad hirmu käed pigistavad mind igalt poolt. Oleks nagu kallistus. Samas oleks nagu kinnisurumine või seotus.

Tundub tõesti, et põhiline on hirm. Külm. Sügav. Halvav. Hetkes elamise pahupool. Tundub nii. Sest hetkes elamine võiks eelkõige olla avardav, vabastav, soe. Ei ole. Või pole ma ikkagi hetkesse jõudnud.

Mingid märgid on igal pool. Katked loetust. Sõnad kuuldust. Pilgud. Puudutused. Miski peab minuni jõudma. Miski ongi juba jõudnud. Miskist ei ole ma lihtsalt veel aru saanud.

Ja teine asi on lubadused. See aasta algusega koos tulnud surve. Mul on oma nägemus, mul on oma lubadused. Ma pean ometi midagi ära tegema. Mikromeetri haavalgi edasiliikumiseks. Sinna, kus ootan mina ise, sinna, kus on õnnelikolek, on armastus. Ainuke asi, et hirm halvab. Ja ei oska päriselt kahetsuseta hetkes olla. Kuskilt piilub ikkagi mingi maadligi hõljuv kahetsus või kahtlus. Kas see, mida teen on ikka kõige õigem. Ma suudan ju paremat. Ma suudan. Või pean?

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s