Month: December 2015

Joont alla tõmmates

Posted by

0

Väike kokkuvõte aasta kohta. Rohkem enda jaoks. Ja väljaütlemiseks.

3 paremat hetke aastas 2015 –

  • Noorem poeg lõpetas edukalt Kunstikooli. See tema rõõm ja rahulolu. Ja kiitused teiste poolt, mida selle lapse kasvamisel pole just liiga palju jagatud
  • Tütar on avatumaks ja julgemaks läinud. Koolivahetusega olen väga rahul.
  • Tegin endale tätoveeringud. See oli iseenda jaoks julgustükk ning nõudis mingite piiride ületamist ja sellega olen rahul. Sain sellega seoses tunda hoopis erilisi tundeid ja liikusin jällegi natuke endale lähemale

3 halvimat hetke aastas 2015 –

  • Vanem poeg jättis õpingud pooleli. Hetkel veel ajutiselt, kuid kõik märgid näitavad, et sellele rajale tagasikeeramine ei pruugigi tulla või vähemalt ei ole sugugi lihtne.
  • Teadasaamine, et laste isa ja elukaaslane peab korraga kahte naist. Ekslik arvamine, et tema eneseotsingud on kuidagi koju tagasi jõudnud. Selle avastamine, et see kõik ikka veel läheb niivõrd korda.
  • Jõuluõhtu

3 lubadust uueks aastaks –

  • Rohkem raamatuid lugeda. Teadlikult võtta igas päevas selleks hetk. (Sihi)teadlikult valida raamatuid ja lugeda ning mõelda.
  • Rohkem kirjutada. Ka lihtsalt blogisse. Ka lihtsalt mingeid mõtteid ülesse.
  • Käia ära Lilleorus. Võimalusel jätkata Teadliku Muutumise Kunsti kursustega. Kohtuda veel Ingvar Villidoga

3 tegu, mida enam iial ei teeks –

  • Selle aasta kohta ei tule nagu midagi meelde. Meeletuste aeg on juba (jäädavalt?) möödas. Aasta oli rahulik.

1 sõna, mis iseloomustaks Sinu elu viimase 12 kuu jooksul –

  • Iseenda otsimine

Lihtsalt meeleoluks pilt ka, haakub parimate hetkedega:

IMG_1160

Jõulujärgselt

Posted by

0

Seekord siis sedamoodi.

Jõuluootuseset või erilisest tundest ei olnud mul juba enne mingitki märki. See kohaloleku teema ja üks päev korraga, on endiselt põhiline. Ja tasakaalu hoidmine-leidmine. Aga oli kingituste pakkimine. Ja selle paberikrabina sees on alati ka väike eriline hõng. See ettevalmistus ja kinkimise hea tunne.

Oli valge päikeseline päev. Autoga maale sõita oli peaaegu imeliselt tore. Õhus oli vaikus ja hinges ka. Sest veel hetk tagasi toodi kogu tegelik olukord mulle koju kätte. Piltlikult. See kohtumine selle teise naisega jõululaupäeval, oli raske mulle ning kangesti tundus ka, et Mehele. Sest ta oli laiali ning jällegi segaduses. Ei ole ikkagi nii kerge. Õhtul tuli liigne piirideta viinajoomine. Sõna otseses mõttes kakerdamine, ebaadekvaatsus, inetu purjus inimese olek. Lapsed vaatasid. Oli arusaamatus õhus. Sedasi polnud veel kunagi olnud. Mina pidin lihtsalt ka vaatama ning kaotama võimaluse tunda ennast natukenegi hoituna ja hoolituna sellel imelisel jõuluõhtul. Kingitust isegi ei vaadatud, ja ka midagi muud ilusat ei jäänud sellest. Ka moepärast viisakused jäid ära.

Oli üksimagamine jahedusest õhkuvas räämas korteris. Uni ei tulnud ja läks kohe jälle ära. Valu ei olnud. Oli lihtsalt tühjus. Ja mingi eriline ükskõiksus. Nagu tundetus. See jätkub veel edasi. Aga õnneks ei ole valu. Ja kuskil sees koguneb tugevamaks punktiks või keraks teadmine, et miskit ei ole enam teha. Minu tee läheb edasi. Kindlalt omal moel. Ja inetusi ei taha. Tahaks headust ja armastust tunda enda sees ja olla ikka ja jälle selles avatud hetkes. Tahaks tunda rõõmu lastest ja ilust. Ja ilu luua ja tunda. Ja aastat lõpetada. Ja otsi kokku tõmmata. Ja plaane teha. Ja unistusi tunda.

See kõik on olemas. Elu elamine. Elu tundmine. Elu tunnetamine.

Mõni teema on hetkel luku taga. Näiteks uued (mees)tuttavad. On mingi kartus tekkinud. Ja midagi on veel luku taga. Neid lukus sahtleid võib olla päris mitu.

Midagi teemakohast pildina ka:

jõulud

Sünnipäevaliselt

Posted by

0

Täna on mu vanema poja sünnipäev. See on minu jaoks alati väga tähendusrikas ja eriline päev. Osalt ilmselt ka selle tõttu, et tunnen seda kui ainult enda päeva või jagan seda tunnet ainult oma pojaga. Oleme kahekesi selles asjas.

Oleme Suure pojaga erinevatest ja ka segastest aegadest koos läbi tulnud. Ta oli üsna väike, just 3 aastaseks saanud, kui ta isa läks ära meie juurest. Selle suhte lugu on omaette teema. Selline lahendus tundus mulle tookord kõige õigem. Ei mingit pikka kaalumist. Jah muidugi, mine kohe täna õhtul selle teise juurde ja ära rohkem tule. Ei tulnudki. Ja kannatused olid nüüd takkajärgi vaadates ka lühemad. Ühel hetkel olime pojaga kahekesi ja kõik läks mingi aja jooksul uuele rajale.

Olen päris kaua tundnud suurt süütunnet peale seda, kui alustasin uut suhet, otsustasin uue lapse saada ja kolida uue mehe juurde. Jättes maha oma armsa pesakese ja võimaluse Suurele pojale rohkem olemas olla. Ma tean ja mäletan seda kahjutunnet ka. Seda valikutunnet. Aga enam ei saanud tagasi keerata. Ja lõpuks lahenes kõik. Suur poeg kasvas päris suureks ning peab nüüd juba ise oma elukoormaga hakkama saama. Ja nende valusate mälestuste ja tunnetega, mis ka minu teadmatuses meie elust kaasa sai. Ei osanud ma seda kärgpere värki nii kokku siduda, kui võib-olla oleks tahtnud. Ei osanud hoida ega armastada oma Suurt poega, nagu nüüd oleksin tahtnud. See vist ongi mingi elu paratamatus, et see esimene saab kõik õppetunnid enda kanda. Nii lihtsalt on.

Koos oleme leinanud meile olulist inimest. Ainult meie kaks kogu meie perest elasime üle midagi väga kurba. Mul jääb igavesti silme ette Suure poja pisarates nägu. See oli raske aeg meile. Mul ei olnud siis ka kellegiga seda suurt lõpmatut kurbust jagada. See üksiolek oli siis eriti hirmus.

Ma tunnen suurt sidet oma Suure pojaga. See on väga eriline tunne. Ta on osa minust. Ta mõtted on sarnased minu omadega. Me saame kõike jagada. Või peaaegu kõike. Ta mõistab mind ja mina mõistan teda. Eriti tunnetan selle tunde erilisust võrreldes oma teiste lastega. Nendega pole kunagi nii. Nemad on minu teistsugune õppetund.

Mõtlesin, et lisaks mõne tema sünnipäevapildi siia ka, kuid neid nagu eriti polegi. Vähemalt arvutis. On sellest eelmisest ajast, kus me kahekesi olime ja need pildid on päris albumis. Pealegi pole ta kunagi tahtnud oma sünnipäevi tähistada. Ei väiksena ega nüüd suurena. Nagu minagi. Jälle üks kokkuliitev asi.

pilt

Printerestist – tore sünnipäevane! Õnne sulle veelkord, kallis poeg!

Sa ei leiad end olevikku tulles

Posted by

0

Enne oli taevas suleline. Üleni pehmete valgete udusulgedega kaetud. Mõni oli ka natuke kõvem ja konkreetsem. Mõne sulega oleks saanud ka mõnusat kõdi teha. Kallima kuklale.

Praegu on  taevas mannavahune. Oleks nagu tumeroosa ema tehtud mannavahu viimane tükike kallatud sinise vee potti. Kõik roosa vajub laiali, on kerges lusikaliikumises veel. Ja sinine seguneb ja natuke kuhjub ja lahustab roosat. Kõik kadumise ootuses. Mingi sisemine sära valgustab seda. Valgus on kadumas.

Täna näen ilu.

Eilsest on pilt oma Tüdrukust kodus laua taga. Juuksed lahti laiali. Pilk üdini mõtlik ja käsi värvimas. Kamin küdes soojust ja valgust. Ümberringi oli õhturahu. Telerist näidati erilist inimest, kes midagi nägemata saab kõigega hakkama, ka klaveri mängimisega. Selline rahu pilt on minu sees unistusena. Ja see unistusena elav koduse rahulolu ja rahu pilt võib igal oleviku hetkel olla minuga. See lihtsalt ühel hetkel on. Vähemalt kui minu sees olev rahu energia annab ümbritsevale võimaluse. Ma vaatasin Tüdrukut nagu ennast. See oli eriline ja hea tunne. Selles oleviku hetkes olingi see mina.

Mingi tõeline nauding täitis mind. Olemise nauding. Täidab veel tänagi. Väheke pean ainult pingutama, et mõtted kõike jällegi ära ei riku ning pilti hoopis teiseks ei keera.

Kannan kaasas raamatut, mis mind toetab. Tööl leian hetki, et paar lehekülgegi lugeda. Saada toetust olemisele. Mina ise olemisele. Sõltumata ümbritsevast. See on Kohaloleku jõud. Kodus panen kapi peale. Juba selle nägemine ja ligidalhoidmine ei lase unustada, et ma pean igal juhul püüdlema olevikuhetkes elamise poole. See on ainuvõimalik. Ja ma tean, et see töötab.

Siis näen ikka ja alati ilu.

52d9ad72605852a59ad6271ed1aa1718

Printerestist leitud ilu – see värv ja lõpmatus

Olemise rõõm

Posted by

0

Rõõmust on asi ikka veel kaugel. Rohkem klapiks vist “Olemise talumatu kergus”, sest suhteliselt talumatu on küll. Olemine on. Kergus on see, kuhu poole püüelda.

Olen kirjutanud 2 üsna rasket kirja sellel nädalal. Ühe Mehele ja teise Tema Teisele Naisele. Tean, et viimase kirjutamine ei olnud kindlasti kõige mõistlikum asi maailmas. Aga ma ikkagi klammerdusin selle mõtte külge. Nädal aega seedisin, lugesin ja kirjutasin. Ja ei loobunud mõttest. Täna siis saatsin ära. Ma ei tea kui paljud naised kirjutavad oma mehe teisele naisele kirju. Ilmselt ikka tehakse midagi. See segane ja keeruline aeg, kus mõlemad on olemas – naine, laste ema ja naine, uus armastus – ning kus mõlemad uksed on veel lahti, ilmselt tekitabki ebamõistlikke tegevusi. Mina sain midagi endast välja. Kergem ei saanud. Liiga palju olen kinni jäänud sellesse olukorda. Viimane piir, kus enam rohkem ei taha kanda, paistab. Suht kõrini on küll kõigest. Sellest kannatamisest.

Tahtsin tegelikult kirjutada mingis üldisemas, enesevälisest teemast. Näiteks tätoveeringutest. Nüüd võiksin sellest ju kirjutada lähedasemalt, erilisemalt. Kogemus on endal olemas. Väga avardav kogemus. Julgustükk. Paha tüdruku tegu. Minus on ilmselt see ikkagi peidus, ei ole saanud päriselt läbi elada.

Oodates järjekordselt salongis oma pildi täiendamist jäi näppu ajakirjast see pilt – ahvatlev, ilus, heas mõttes hull:

IMG_1162

Võib olla selles võikski peituda olemise rõõm.