Langemine

Olles jälle tagasi kodus tunnen, et mingi osa minust on jäänud kuskile vahepeale. Mingile vahealale, kus kehtivad teised seaduspärasused ja liikumised. Natuke minust on veel kaugel. Seekord olin hästi ära – ei mõelnudki mahajääjatest ega ka tulevatest. Samas kerkis mingi sein selle seisundi vahele, mis oli enne. See armastuse seisund. Ja selle vahel, mis on nüüd. Ja ma ei oska leida väravat. Tahaks jälle tunda kõike seda, mis oli. Sellist õrnust ja hoolimist ja jagamise meeletust. Aga on kuidagi külm, liiga selge ja hoolimatus. Ja selles seina taga seismises ütlesin Mehel asju, mida ei oleks tahtnud öelda ning mida ei oleks mingil juhul öelnud, kui oleksin olnud eelnevas ruumis ja teisel pool seina. Siis ei oleks ma isegi kõige suuremas meeltesegaduses seda teinud. Nüüd tuli see loomulikuna. Ja sain endale kõik, mis sellise uue olekuga kaasnes. Eemaldumise. Endassetõmbumise. Segaduse. Ja mis põhiline – lootusetuse. Kui ma uuesti teed või ava ei leia teisele poole, siis jääbki nii. Selle mehega ei ole mul siis mingit võimalust. Lihtsalt ei ole enam võimalust seda kõike tunda ning läbi selle ka midagi muuta. Olen kurb. Olen ikka veel vahepeal. Ei oska olla. Ja armastus peidab ennast. Ja ma ei otsi. Hoian roosat kivi peos ja sõnun ja saadan soove, kuid ei kuule ise ega jõua need ka kuhugi.

IMG_0127

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s