Rääkisime armastusest

Ei ole mul mälestust sellest, et oleksin Sulle öelnud, et Sind armastan. Ei meenu ka, et Sina oleks selgelt mulle seda öelnud . Eile õhtul diivanil kõrvuti istudes ja meist rääkides nägin kõrvalt Su pisaraid. See oli siis kui rääkisin armastusest. Et see on minu armastus Sinu vastu. See armastus on kuidagi laiem ja kõikehaaravam, kui lihtsalt “ma armastan sind”-armastus. Samas ei ole see armastus, et ma armastan kõiki ja kõike mu ümber, et mu süda on täis armastust. See armastus on kuidagi isetu. See on armastus Sinu vastu ilma tingimusteta. Vähemalt sellel hetkel oli just nii. Kõik oli lihtne.

Ja seda rääkisime siis, kui arutasime meie lahkuminekut. Et kõik on lõppenud. Et pole mõtet jätkata. Me ei taha ju tegelikult koos olla. Või õigemini – tahaksime, kui tunneksime ja saaksime seda, mida vajame. Me oleme teinud oma valikud. Sinul on teine. Teine. Minul olen mina ise ja kõik mu soovid ja taasärganud unistused. Lisaks muidugi lapsed, koos ehitatud maja ja meie lõppenud unistused. Seal diivanil need lõppesid. Need meie omad. Nüüd on sinu unistused ja minu unistused. Ja meie armastus.

On kurbus. On selgus. On rõõm.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s