Keegi on Leo

Mind on saatnud üks plaat ja laulud seal nüüd juba üle kahe aasta. See on Maarja “Kuldne põld”. Ja esimene laul sealt, mis alati läbi südame läheb. Kuulan ja naudin. Tuntud laul. Aga sedasi meeldib kuidagi eriti. Ja alati olen seal kuulnud sõnu: Keegi on Leo. Ja see toob alati naeratuse suule ja sisse. See eristub üldisest tõsimeelsest meeleolust. Aga see on nii lõpmata armas ja puudutab. Täna otsisin netist päris sõnad välja ning seda seal ei olnud. Ikkagi üllatusin. Aga ilmselt minule jääb see just nii.

…  kuigi tean, et ei iial lõpe piin
     petan vahel siiski iseend

     vilepilli teeb siis õõnsast õnnepuust
     vikerkaar – tõusmas puust  ….

Sihti oma päevadesse leida pole just kerge. Just sihti. Tulevikku. Iga päeva hetkega võib veel hakkama saada. Teed ja toimetad. Aga kui mõtled, et mis ja kuidas edasi, siis jookseb mõte kinni.

Aga viimased möödunud päevad on toonud toredaid hetki. Jäävad: keskmise poja armas hommikuunine õnnesoov, väike armas kingitus Mehelt, paljude kolleegide ja sõprade meelespidamine ja igati õnnestunud isa juubel. Ikka väga annavad juurde laste rõõm ja vanemate õnnetunne oma laste üle. Las see jääda. See võib ka olla sihiks. Parima oleks kui selle sisse ainult ennast ei kaotaks. Armastan ennast praegu, ka oma vigadega ja tahtmistega teha teisiti. Arusaamatu on ainult, et kuidas ma ikkagi olen sattunud sellisesse ellu. Ja mis edasi.

Suure lapse kingitud lill rõõmustab meelt ja südant:IMG_1126

Langemine

Olles jälle tagasi kodus tunnen, et mingi osa minust on jäänud kuskile vahepeale. Mingile vahealale, kus kehtivad teised seaduspärasused ja liikumised. Natuke minust on veel kaugel. Seekord olin hästi ära – ei mõelnudki mahajääjatest ega ka tulevatest. Samas kerkis mingi sein selle seisundi vahele, mis oli enne. See armastuse seisund. Ja selle vahel, mis on nüüd. Ja ma ei oska leida väravat. Tahaks jälle tunda kõike seda, mis oli. Sellist õrnust ja hoolimist ja jagamise meeletust. Aga on kuidagi külm, liiga selge ja hoolimatus. Ja selles seina taga seismises ütlesin Mehel asju, mida ei oleks tahtnud öelda ning mida ei oleks mingil juhul öelnud, kui oleksin olnud eelnevas ruumis ja teisel pool seina. Siis ei oleks ma isegi kõige suuremas meeltesegaduses seda teinud. Nüüd tuli see loomulikuna. Ja sain endale kõik, mis sellise uue olekuga kaasnes. Eemaldumise. Endassetõmbumise. Segaduse. Ja mis põhiline – lootusetuse. Kui ma uuesti teed või ava ei leia teisele poole, siis jääbki nii. Selle mehega ei ole mul siis mingit võimalust. Lihtsalt ei ole enam võimalust seda kõike tunda ning läbi selle ka midagi muuta. Olen kurb. Olen ikka veel vahepeal. Ei oska olla. Ja armastus peidab ennast. Ja ma ei otsi. Hoian roosat kivi peos ja sõnun ja saadan soove, kuid ei kuule ise ega jõua need ka kuhugi.

IMG_0127

Ära vaata tagasi

pilt

Valgus pimestab ja lummab…

Sattus täna kätte raamat luuletustega – Janek Mäggi “Ood rõõmule”. Täitsa sobis ja mingis suhtes isegi köitis.

…tagasivaatamisvaatuses
oleme kinni saatuses
soolasambaks sambumises
seljataha ambumises

oodates aega kuni vaid
saab õuepääl hoomata humalaid
väikseid armsaid ja rumalaid
millest võib päästa uni vaid

vahel võib rääkida minevikust
õudsast ja kalgist pinevikust
tagasivaatepeeglisse heit
pilk on kui ribadeks rebldund kleit…

Eriti meeldis see rebldund kleit. Tekkis mingi visuaalne pilt kohe.

Muidu olen ikka selles faasis, kus hoian ja toidan oma armastust. Sest endiselt tundub, et ainus pääsetee on hoida alles armastust.

Isegi meeldib see mõte praegu, et oma eluga elan nüüd väljaspool tavapärasust. Teadlikult ja võib-olla isegi rahulolevalt. Muidu ollakse lihtsalt armukesed. Ja see ei tundu tegelikult kellelegi liiga imelik või võõristav. Nüüd olen mina nagu armuke. Oma laste isale ja elukaaslasele. Ja see mõte isegi meeldib mulle. Armastan ja ootan. On isegi mingi igatsus ja elevus. Ainult seda ma juba tean oma eelnevast elukogemusest, et armukeseks olemise lõpp ei ole kunagi õnnelik. Või?Äkki siiski seekord saan teisiti. Eks see asi veel seedub mu sees. Igatahes viimane nädal armsamaga oli lummav. Eriti viimane öö ja hommik. Mida veel elult tahta.

Ärkasin hommikul selgest ja ülisügavast unest. Õnneks ei maganud sisse. Nii sügaval tundusin olevat. Meelde jäi läbiselge tunne – pakkisin muudkui asju, et mida kaasa võtta. Terve tuba ja kapid ja riiulid olid täis mingeid koduseid ja harjunud ja nagu ka armsaid asju. Kaasa sain võtta vähe. Ja kohati olin hädas otsustamisega, et mida võtta ja mida jätta… Aga mineku tunne oli väga kindel. Ja siis ärkasin voodisse…

Olen su poole teel…

…Kaunis kauge veider planeet 581 C (581C)

See laul jäi tänasesse hommikusse kõlama. Unistusehõnguline. Igatsuslik. Ja samas nagu vähe naljakas see – 581 C.

pulsarplaneten

Eelmisel reedel oma vanematekodu poole sõites rääkis Tüdruk terve tee kõigest, mis pähe tuli. Taevas oli pontsakas banaanikollane müstiline kuu. Ja mõtted, mis tal peas olid lendasid piiramatult igale poole. Kuidas maa kosmoses ripub? Mille küljes? Üldse planeedid? Kui ma ära suren, siis järgmises elus sünnin ma juustuna? Ja terve see aeg jäi korduma: KÕIK ON VÕIMALIK. Issi ütles nii. Ja anna andeks, aga issi teab rohkem, ta on natuke targem kui sina. Mul oli tõsiselt kahju, et ei saanud seda kõike, mida ma kahe tunni jooksul kuulsin, salvestada. Nüüdseks on alles jäänud ainult helge tunne. Aga see kosmiline hõng ja maailmast arusaamise tung oli päriselt olemas. See oli nii imeline. Võin ainult väga tänulik olla, et mulle on antud see võimalus, olla nii lähedal ja koos selle imega. Tüdruk on väga eriline. Ja see tema side oma isaga.

Rääkisime armastusest

Ei ole mul mälestust sellest, et oleksin Sulle öelnud, et Sind armastan. Ei meenu ka, et Sina oleks selgelt mulle seda öelnud . Eile õhtul diivanil kõrvuti istudes ja meist rääkides nägin kõrvalt Su pisaraid. See oli siis kui rääkisin armastusest. Et see on minu armastus Sinu vastu. See armastus on kuidagi laiem ja kõikehaaravam, kui lihtsalt “ma armastan sind”-armastus. Samas ei ole see armastus, et ma armastan kõiki ja kõike mu ümber, et mu süda on täis armastust. See armastus on kuidagi isetu. See on armastus Sinu vastu ilma tingimusteta. Vähemalt sellel hetkel oli just nii. Kõik oli lihtne.

Ja seda rääkisime siis, kui arutasime meie lahkuminekut. Et kõik on lõppenud. Et pole mõtet jätkata. Me ei taha ju tegelikult koos olla. Või õigemini – tahaksime, kui tunneksime ja saaksime seda, mida vajame. Me oleme teinud oma valikud. Sinul on teine. Teine. Minul olen mina ise ja kõik mu soovid ja taasärganud unistused. Lisaks muidugi lapsed, koos ehitatud maja ja meie lõppenud unistused. Seal diivanil need lõppesid. Need meie omad. Nüüd on sinu unistused ja minu unistused. Ja meie armastus.

On kurbus. On selgus. On rõõm.