See kõik mis on

Tuul üllatas täna hommikul. See hoog ja rõõm. Ja need keerlevad lendlevad lehed ümberringi. Õues ümber lükatud suvetool. Lahti kukkunud uks. Seda hoogu oleksin tahtnud endasse võtta. Õhtuks leidsin mingi koha, kust seda hoogu endasse lasta. See oli päris kulmukergitav. Miks ma küll varem või enne ei olnud seda teinud. See avamise tunne. Et hoog ja jõud saaks tulla. Et mina saaks selle kõigega kaasa minna.

Hommikul tegin nagu ikka tiibade sirutuse harjutusi. Kõik algab sellest, et otsin üles oma tiivad. Ja meenutan Ailille. See on ühest jutust. Seda, kust ja kuidas ja kes see täpselt on, räägin teine kord. Seda kohe kindlasti. Siis hakkan tasapisi oma tiibu liigutama, koos tundega, koos sirutamistega. Ja seda seni, kuni tekib nagu enne õhku tõusmise tunne. See natuke enne päris äraminekut. See kindel usk ja veendumus, ilma mõtteta, ilma vajaduse üle korrata või ennast veenda. See lihtsalt on. Ma saan ja suudan. Ja tiivad jäävad rahulikuks. Ja mina astub tagasi koju ning teen kõike nagu ikka ja nagu vaja. Aga see hommiku tiivasirutuse tunne jääb minusse. Seda vähemalt parimatel päevadel.

IMG_1449

Tuule teel on asju 

Veel Itaalia südames ja meeles

Käin kolmapäeva õhtuti ühes väga armsas kõrgete lagedega ja avarate tubadega väikeses majas Veski tänavas. Soe ja avav. Kodune ja inspireeriv. Viimasel korral külastas meie olemist ka üks väikese Näuga sisenev kass-olevus. Algul tundus, et olen sattunud mingisse teise maailma, et mitte öelda muinasjutumaailma. Nüüd on tunne, et kõik on väga õige. On sama maailm nagu ikka ja ei ole ka.

Veel enne kui Itaaliasse ja Sempronianosse lendasin ning jõudsin, anti kirjutamiseks ette üks pilt vihmamärjast kitsast vanalinna tänavast. Natuke nukker ja tühi. Hästi kivine. Kõrgusesse pürgivad majaseinad. Kaugemal tänavalõpul mõned inimesed. Ja ei saa öeldagi, mida tundsin, kui kohal olin ja esimesse linna jõudsin. Kohvrid näpu otsas sisenesin keskaegsest kiviväravast. Ja ees nägin samasugust tänavat. Nagu sama pilt sellest kolmapäeva õhtust oli minu ette toodud.

IMG_7031

Kivid on vahele surutud linnas

Ja siis sellel ettemääratuse võlu kogeda antud korral kirjutasin nii:


Jälle üksi. Jülle ühel üksikul tänaval. Ei tea juba mitmendal. Ei tea juba palju neid üksikuid tänavaid ja üksiolemisi on olnud.

Kas peatuks ja istuks? See kohvik oma kutsuvate tänavakividel laudadega tundub ju üsna hea paik. Hea paik, et jätkata seda üksiolemise tuttavat olekut. Kõik lauad on ka tühjad, kedagi ei ole kasvõi pilgule vaadata. Et lihtsalt minna sellesse teise elu sisse minemise mängu. Istuks ja vaataks ühte üksikut kaasistujat ning kujutleks, milline on tema õhtu ja hommik. Kas ta ärkab suurte kõrgete akendega helevalges toas ja mõnusa pikaldase toimetamisega jõuab sellel hilisel tunnil alles oma lemmikkohvikusse. Või ärkab ta madalalesuruvas meeletult mõttetuid asju täis ruumis, naabrid kõrval käratsemas, kaasa tülpinult üle huuleotsa järjekordset etteheidet poetamas. Ja siis tuleb tal lõpuks ometi õhtu ja tuleb võimalus põgeneda ühte romantilise hõnguga vana linna tänavale, kus viimaks saab olla üksi.

Siiski tundub, et see vaikus ja inimesteta olek on mööduv. Natuke nagu kujutletav. Juba on õrnalt kuulda kaugelt lähnevaid samme ning sõnakõminat. Võimalik, et see siiski möödub. Tahan ja ei taha seda.

Istun siiski siia vähe vihmajahedale toolile. Enne võtan seest leti juurest ühe kuuma ning lõhnava kohvi. Või võtaks veini? On seltsim. See on nii huvitav, et vein pakub rohkem seltsi kui kohv. Mõte hakkab hoogsamalt rändama, jõuab kõrgemale ja kaugemale.

Ei, seekord võtan kohvi. On turvalisem. Võtan selle hetke olemiseks. Mulle nii meeldib see tänavaüksindus. Olgu pealegi, et seda üksindaolekut on vahel liigagi palju. Aga ikka ja jälle sõidan kusagile veel ja veel, et kogeda ikka ja sedasama võõra tänava võõrast üksinduse tunnet.

Kohvi on hea. Igakord see nii ei ole. Ja nüüd jõudis tänavalõpule loojuva päikese kaduvaks määratud valgus. Veel enne, kui päris pimedaks läheb. Siis tuleb jälle mul minna. Ja uusi kohti leida, kus üksi olla. Või ükskord mitte? 


 

 

Valjult hüüdmas koos pringlitega

Lugesin hetkel täielikult mind lummavast raamatust Minu võitlus – “Nad tahtsid midagi, ja tahtsid seda nii innukalt, et ei suutnud sosistada ega pomiseda, vaid pidid seda valjult hüüdma.” See käivitas minus tõelise äratundmise. Just praegu on nii, et sositamine ja pomisemine ei ole üldse mitte enam piisav, isegi mitte õige. See midagi tahtmine nõuab valjult hüüdmist. Ja see midagi on täis igatsuslikku soovi Armsama järele. Mu süda on täis avarust ja armastust. Ja see kõik on kummaline segu tunnetest ja olukorrast, mis tegelikult üldse nendele ei vasta. Või tegelikult on tunded ja tegeliku elu olukord mingil teisel tasandil. Mis ime läbi küll on mulle antud see võimalus kõike seda kogeda!? Ja veel siia lõppu samast raamatust – “Pringlite nägemine toob õnne”.

IMG_0777-EFFECTS

Kõrgel ja valjult hüüdes

Sõstramaitselise keelega

Klaasist võetud suutäis lõi suu ja meele täis. Nii punasesõstraline, nii värske ja nii kaugeleviiv. Sügav suvemeenutus alanud sügisesse. Oli vist Margiti vein. Ühelt suveürituselt kaasa toodud. Meenutades muuhulgas ka armasamaga koosoldud hetke. Neid hetki on olnud sellel suvel nii vähe ja peaaegu kõik on mingi varjundiga – varjamise varjund, varastatud hetke varjund, mereääre tuule ja veinihõnguline, naudingurohke öövarjund. Ikka head varjundid ka, mitte vaid halvahõngulised. Iga hetk selletõttu eriline ja kordumatu. See Margiti veini kaasa toonud hetk oli selle erilisusega, et olime inimeste keskel. Mitte lihtsalt oma kodus varjul. See suvemaitseline veinisõõm Bondi filmiga taustaks tõi meelde hetke nautimise tõe. Hetked lähevad, aga head tunded jäävad. Mida saame ka edasi kanda ja peegeldada. Siia juurde metsane peegelpilt imeliselt Instsikurmu festivalilt. Igavesti jääv imeline tunne. Suvetunne mis jääb. Ja sügise meelepuudutused ja jäämised, mis kõik tulevad.

IMG_3035-EFFECTS

Peeglimaailmas

 

 

Kuldkeelega ütles üks teisele kallis

See tuli  mu juurde. See laul. Üleni täis valusheledat nukrust ja parajal annusel hiilivat lootusetust. Kõigi unistuste lõpp võib nii olla. Et kumbki ei taibanud milleks. Milleks?

… Kaks õnnelast elasid rahalinnas
ja loodsid veel minema sõita.
Et rongile peale või maha minna,
tuli teenida raha või võita.

Sest majad on rahast ja trepid metallist
ja on peenardel müntidest lilled.
On teekonna piletid, võimatult kallis,
et lahkuda rahast või millest, millest.

Nad laule siis müütasid raha linnas
ja müütasid südant ja käsi.
Kuni tundsid, ei suuda, ei tahagi minna.
Münte loendades mõtegi väsis.

Nad maja said rahast ja trepi metallist,
aias õitsesid müntidest lilled.
Kuldkeelega ütles üks teisele kallis,
kuid kumbki ei taibanud milleks, milleks…

Lauri Saatpalu & Katrin Mandel Rahalinn

huvitav1.jpg

ja müütasid südant ja käsi…

 

Teeleminemised päralejõudmiseks

Loen praegu Jaan Krossi “Kolme katku vahel”. Kuidas mulle meeldib tema sõnadega ümberkäimine, tema tekst! See on kohati puhas nauding, mis jookseb surinal jalaotsast pealaeni ning kiiresti tagasi ning täidab mind puhta rõõmuga.

Viimati – “Õigel ajal kuskile pärale jõuda tähendab kõigepealt kümneid õigel ajal sündinud teeleminekuid enne seda päralejõudmist – või just valel ajal sündinuid, kui päralejõudmine oli nii aja kui asja poolest vale.

Ja lihtsalt midagi ilusat – “…helehallid vasevöödilised päevatõusud kuklas ja tumehallid veriviirulised loojangud silma ees kumamas.”

Midagi sarnast ilusat olen kogenud ka õhtustel koeragakäimistel. Ühel õhtul ootasin kuud, mis just kohe hetkega sai täisümmarguseks. Näidati mulle sellist märki:

IMG_3115

Olemas ja tulemas – alati just kui vaja…

Visandades ennast

Jägnev tekst oli mingis mõttes suunatud kellegile, samas ikkagi endale ja mõndede asjade endast väljasaamine.

See oleks nagu sõnade ja mõtetega visandamine, nagu kerge paberi puudutus pintsliga või veel parem pliiatsiga. Mõned jooned on sellised kergemad ja mõned üsna ainult aimatavad ja mõned joonistuvad tugevamalt välja. Mõni tundub minule tugevam ja torkab kuidagi rohkem silma või südamesse. Mõni hoopis teine sulle. Need sõnad ja mõtted, mis minul on ei pruugi päris sellistes värvides ja rõhutustes nagu nad mõeldud olid paberile jõuda, veel vähem sinuni.

*Olen kodus ja sina ka. Ikka tunnen ja mõtegi liigub sinna, et millal siis jälle tuleb kõne või sõnum. Millal sa jällegi eemaldud, lähed ära, segaduses, kerge närvilisusega. Mis hetkel see toimub on teadmata. See võib tulla igal hetkel. See võimalus tulekuks on. See teadmine ja mõte saadab mind. On keegi teine sul. Ja igal juhul, ükskõik kuidas ma ka ei hoia ennast selle eest, see vajub mu peale, sõidab must üle. Hetkel, millal ma ei ole valmis, ei oota seda. See tuleb ikka…

*Sa tuled lähemale.  Ja mingi nähtamatuna tuntav tunne tuleb mu üle. Kui oled päris lähedal, kui võtad mind oma käte vahele, siis see tunne on täiesti minu üle. See on nii hea. Tahaks et see nii jääkski. See hoituse ja armastuse tunne. Siia tõmbaks kindlasti midagi punasega…

*Midagi väga mustaga. Laiemalt. Isegi kõige taustaks. Sa kahtlesid, kas meie poeg on sinu laps. See tunne on ilmselt su sees olnud kõik need 17 aastat?! Päris hirmutav. See, et sa ei ole uskunud mind. Miks küll? Mul ei ole kedagi teist olnud… See usalduse puudus. Nüüd veel. See, et saa usud minust, et ma niimoodi võiks sulle valetada. Üsna porivärvi tegelikult need jooned või pilved… Tuleb hajutada millegi  helgemaga.

*Minu usaldus sinu suhtes. Haakub ilmselt selle porivärvi pilvega. Ma ei ole saanud sust sellist kindlustunnet, mida oma sisemises ebakindluses ikka ja jälle olen vajanud. Teed ja hoiad nii palju asju enda teada ja see kindlustunne, mida siis rõhutatult välja tood – mida kõike oled teinud meie ja minu heaks – see on natuke pingutatud, ei ole minus tunnet, et sa tõesti oled seda oma südames tahtnud teha. Tegelikult oled tahtnud, kuid ikkagi oled pidanud ka. See sundseisu maik on juures. See on siiski midagi heledamat…

*Need üksikud hetked, mil oleme saanud  rääkida rahulikult kõigest. Mul on vähemalt jäänud südametunne, et sa oled rääkinud südamest. Viimati seal krossimäe nõlval. Peale viimast minupoolset meeleheitlikku pingutust, et kõik lõpetada. Ja tunnet, mis meid ikkagi teineteise poole tõmbas. Ja enne ka mõnel korral. Pisaratega. Miks see kõik on nii kurb? Ja nii hea on tunda seda hoolimise ja südame sideme tunnet meie vahel. See on ju see, mida oleme otsinud. Päike paistab. Me istume. Ja ütleme asju. Ei võta isiklikult. Kuulame teist. Ja oleme lõpmatult kurvad. Mismoodi see nii on…

*On joogatunni lõpetamise mantra. Sügavale pugev –  „Paistku Päike alati su peale, Ja arm sind kaitsku, hinge hele valgus sinu sees, sul näitab teed“. Kuude viisi on olnud esimene ja ainus mõte seda öeldes sinule. Olid kaugel või ka lähemal – laulan sulle – armastus sinu sees näitab sulle teed. Pisarad südames. Lootus. Kas jõudis see sinuni? Usun, et jõudis. Mingil moel. Tundsin seda palju hiljem…

*On õhtu. Argine. Köögis asjad ära. Kassisöök kõrgemale. Laps magama. On harjunud ja vajab minu rituaalset „head ööd“.  Me nagu eriti ei suhtlekski sinuga. Oleme küll samas ruumis. Ei silmavaatamist. Ei puudust. Või vahel väheke. Kõrvalistumine. Üle käe libistamine. Lähme magamistuppa. Voodisse. Ja see mis siis toimub on nagu teine dimensioon, teine maailm. Me oleme üks. Iga liigutus kõlab teises vastu, tuleb tagasi, just nii nagu kõige parem on. Ei ühtegi mõtet. On vaid voolamine… Müstika.

*Lähed jälle. Seisad uksel. Uks sulgub. Auto eemaldub. Tühjus ja tundetus sees. Ja kergendus. Mingis mõttes on sinu kodusolek koorem. See ebakindluse ja ebamäärasuse koorem. Kui ööd välja jätta.

*Uus kogemus – hirm! Sellel hommikul tundsin nii meeletut hirmu. Kõik oli hirmu täis. Värisedes, kiirustades tormasin koju. Silme ees sina liikumatult lamamas. Olid püsti. Ei olnud liikumatu. Õnneks. Aga olid eemalolev, nagu katki. Hirm ja ärevus ei võimaldanud olukorda hinnata. Olin nii löödud. Ei osanud enda hirmutundega, millel alust ei olnud, kuhugi minna ega midagi teha. Ja tegelikkult oli tunne õige. Ainult kujutluspilt olekust vale. Mul oligi põhjust hirmu tunda… Roheline värv. Eemaldumine.

*Ja nüüd oleme seisus, kus ei ole neid öid. Päevad on paremad. On hoolimine ja arvestamine. Koos on hea. Õhtul ja hommikul kallistus. Mõnikord väga eriline. Sügavalepugev. Tunnet tekitav.  Veel sammuke edasi ja siis oleks kõik jälle nii lähedane. Igatsen seda lähedust. Puudutused ei asenda lõpuni seda teineteisesse minemist ja teineteises tundmist. Ja andmise ja andumise suurt õnne. Aga muutumist on vaja. Osa minust ei taha kuidagi sellega nõustuda… Kõik pidi ju võimalik olema…

*Iga hetkega õpin midagi. Endast eriti. Sinust ka. See on huvitav, valus, kurb. Rõõmu ja õnne on vähem kui minu mõte tahaks. Hetked on siiski erinevad. See hetkes elamine. Vahest, harva, üksi teki alla pugedes, tahaks, et elu oleks laiem, avaram, et hetked ulatuksid kaugemale tulevikku, et oleks tulevik. Et ei oleks ainult üks päev korraga… et ei oleks üks inimene ainult, üksi. Kui olen niimoodi tundnud üks olemist sinuga.

Paber sai selleks korraks täis visandatud. Minu elu. Meie elu. Värvid, jooned. Looming.

Üksolemine

Üksolemine